03.05.2017

Testreis vol2 -Venemaa

Reisikaaslane bikeris tuntud ka kui sinilind123.

Peale testreis Vol.1 Hiiumaale on plaanis olnud, et tuleb õppida vigadest ja teha teine testreis enne pikemat sõitu kuhugi. Algselt oli mõttes Saaremaa, kuna ma ise pole kunagi seal käinud. Kuna aga suurem plaan on nagunii suunal Venemaa ja seal nagunii odav küte, siis aprilli alguseks viisad tehtud. Hr.Nõela eelmise aasta käigu postitusest tundus TransAlpi kokkutulek Venemaal nagu rusikas silmaauku. Kahjuks aga panime kuupäevadega täiesti mööda, mis ei tähenda, et me poleks sinna siiski kohale sõitnud. Vene keelt kumbki meist rääkida tegelikult väga ei mõika, mõlemal tsut-tsut. Ise läksin alles 2016.a sügisel vene keele kursustele ja enne seda pole kunagi isegi koolis õppinud. Ette ruttavalt ka aasta aega õppimist tasub end kuhjaga Venemaal ära. 

Mõned nädalad enne esimest maid hakkasid meil mõlemal suured ettevalmistused pihta, et kogu talve jooksul ostetud lisavarustus rattale peale saada ning vol1 korral ilmnenud ebameeldivused/tõrked kõrvaldada. Tartust startides oli veel ilus ilm.

Oli vist varajase hommiku teema, aga kusagil keset Põlvamaad jooksis karu kutsikas üle tee. Emakaru kahjuks/õnneks siiski kusagilt ei paistnud, kuid natuke jahedaks tõmbas küll ja silmad käisid ümberringi.

Saime mingi 70 km Tartust sõita ja juba hakkasid esimesed hädad kimbutama. Sõbral hakkas ratas streikima. Eelmine aasta jäi tal kaugem reis kütusepumba tõttu pooleli. Seekord tundus, et pump lööb aga mingi häda siiski oli. Lisaks kuna mõlemal olime ohtralt uut manti rattale peale ladunud, siis ei võinud milleski kindel olla. Näiteks oli ta karpas düüsid ära vahetanud. Siiski ratas läks käima ja kuna piir enam kaugel polnud, siis mõtlesime, et viime vähemalt rattad üle piiri ära, et saame vene piiril esimest korda protseduurid ära teha ning piiri taga paagid ning kanistrid vähemalt täis panna. Kui isegi tee peale jääb, siis autole järgi minna poleks väga hullu olnud. 

Mõni nädal varem olime teinud väikese proovitiiru autoga, et tsikliga minnes oleks natuke lihtsam. Tasus end kuhjaga ära ja seekord oli piiripunktist läbi minek põhimõtteliselt vaid copy-paste esimesest blanketist ja minek vs esimene kord järjekorrata piiripunktis 2h. Ühtlasi huvitas neid, et kus ööbite. Vastuse peale metsas/v lesu piiriametnik naeris sügavalt ja ütles, et kirjuta hotell. Piiripunktis sai 1l õlipotsku veel rattasse ära tühjendatud ning tanklasse paagid täis. Ühtlasi sai ka ära õpitud esimene sõna Venemaal, mis on väga kasulik - na bolnõe ehk paak täis. Peale seda väike gamburger ja sõit algas Pihva poole teele. Autodel on see tasuline tee 150 rubla, mootorratastel tasuta. Edasi läks sõit suht libedalt. Sinilinnu ratas sõitis kenasti ja varsti olime kuuliauke täis novgorodi oblasti piiri ääres.

Samal ajal kui oblasti piiril pausi tegime, sõitis meist mööda kena kolonn, mis tuli Novgorodi poolt. Ilmselt tulid nad sealt, kuhu meie alles suundusime, sest mootorrattureid pm polnudki liiklemas väga näha.

Taaskord läks edasi sõit, et vaid tangi ja sõida. Novgorodis avastasime enda jaoks Lenta nimelise kaubandusketi ja sai mõnuga manti kaasa ostetud, et kohapeal ka midagi külakostiks oleks. Jätkus sõit vinõ asula suunas, kus sai Hr. Nõelale kõne peale tõmmatud, et kus siis täpsemalt olete, et tuleks ka liituks. Vastu sai südamest naeru, et üritus juba läbi ja ilmselt kõik koju ära läinud. Sellegipoolest kui nii pika maa maha sõitsime, siis üritasime leida seda õiget kohta ikka üles. 

Otsisime bensujaama pööret, kuigi pöörama pidi siiski gaasijaama juurest. Alates sellest seiklused ka algasid. 

Pöörasime siis omaarust õige teeotsa juurest ära ja kirjeldusest oli meeles, et viimased 12 km on tõsine mudavõrride tee. Lähtusime siis sellest, kuid peale esimese üle põlve kõrguste lompide ületust ei tundunud asi siiski õige. Mina jäin seisma ära, sõber jõudis juba natuke ettepoole ära sõita ja oma raske rattaga ta seal kinni oligi. 

Kui esimest korda üle põlve kõrgusest lombist läbi sõitsin, siis juba siis tundsin, et põhi päris sile pole, sest kusagil vees tegi mingi järsku jonksu. Kui hakkasin tagasi minema, siis ütlesin sõbrale, et võta kaamera välja ja igaks juhuks filmi. Sisetunne ütleb, et siit tuleb külg maha ja tuligi. Sõitsin mingi asja vastu taas ja miski asi poos mind vees kinni ja panin külje maha. Läks aga nii õnnelikult, et jäi kohvri peale kandma ja kahekesi saime selle ratta siiski veest välja. Edasi tuli juba twini kord ja ta mõtles, et on kavalam ja hiilib mööda äärt. Ei olnud kavalam ja jäi põhja peale täiesti kinni. Sel hetkel, kui ta kinni jäi, hakkas ka mõnusalt vihma sadama. Kahekesi välja tõsta ei jõudnud, koormaköiega alp kaevas end vaid maa sisse, mitte ei suutnud twini edasi sikutada. Mina hakkasin kohvritest oma labidat otsima, sõber aga hakkas kohvreid lahti harutama. Vägevad kohvrid küll, aga kahjuks nende maha võtmine on väga aega nõudev. Vahepeal jõudis juba pimedaks minna ning mingi hetk nägin majas tulukest süttimas ja ühte meest välja tulemas. Saigi siis oma olematu vene keelega rääkima mindud ja varsti oligi kolmas mees kohal. Saime kolmekesi sügavalt poriaugust ratta ka kätte. Viskasime tüübile veel mingi kallima õlle näppu, kuna kahekesi oleks me ilmselt pidanud lihtsalt ratta välja kaevama lõpuks, sest see istus korralikult põhja peal kinni. Ühtlasi õppisin vene mehelt ka uue sõna ära-dozd ja seda oli palju. 

Edasi juhatas see vene mees meid õige teeotsa peale, kuid taas jälle sai valest teeotsast mööda pandud ja maandusime lõpuks oi kui paljusid edasi tagasi sõitmisi õiget teeotsa otsides antud kohta. Kaardi alumine punkt on õige koht, ülemine aga kus meie olime. Õige punkti kordinaate antud hetkel meil siiski polnud. Koht aga tundus õige olevat ja mõned tsikli jäljed tundusid ka maas olevat. Google mapsi lingi järgi on näha, et kui palju tegelikult mööda sai sõidetud. Jätkuvalt tuli padukat ning leida koht, kus varjualune oli, tegi meele rõõmsamaks küll. Väljas oli juba 1.8c sooja näidiku järgi ja taevast tuli nii vihma kui rahet juba.

Nelja hooaja gaas polnud aga ka teps üldse mitte mõeldud vene kevade jaoks ja nii saigi siis kord balooni soojendatud ning kord panni. Saslõkist on ka venemaal omamoodi arusaamad. Oli mingi hea hinnaga, aga see oli vist sõna otses mõttes nii tehtud, et suled pealt, sisikond välja ja kirvega tambitud tükis valmis ning pipravette visatud. Ehk siis peab ikka päris ettevaatlik olema, et mida poest osta. Vene õlled aga mõnusad paljud keeratava korgiga ja maitse ka hea. 

Hommikul aga oli koht vähemalt märksa kenam, kui öösel. Kaasa arvatud ilma suhtes, sest sadu oli järgi jäänud. Vaatepildi poolest vene stiilis prügi on ikka ulmeliselt palju venemaal kõikjal, kuhu vähegi vaatad. Iga pisemgi lohk on prügila. 

Peale seda oli siis sõit Tartu poole tagasi. Novgorodis oli plaanis väike peatus teha, sest mu ratas hakkas üha enam jahutusvedelikku lekkima ja öösel vihmaga polnud mingit isu Novgorodi poole tagasi seigelda. Üks jahutuslõdviku klamber oli töölepingu lõpetnud ja 25a vana ratta lõdvik on ikka nii kalk, et klambriga ka seda enam kinni ei pigista. Ühtlasi sai avastatud ka, et põhjakaitse kere küljes olev lapitud kinnitus on keevitusest lahti tulnud ja nii sai põhjakaitse juba kohvrite külge pakkida. Niisiis saigi lõdvikule uus klamber peale pandud seda hoidma ja vett juurde pandud, et asi päris kuivale ei jäänud. Novgorodis sai väheke suurem shoppamise tiiru ka tehtud, kuna igasugu pisiasjade peale kulus nii palju aega, et polnud enam väga vahet saabumise kellaaja suhtes. Lenta kaubanduskett on ikka võimas ja leiab seal ikka suht kõike. Kohapeal tegi sõber veel kliendikaardi ära. 

Kodutee tundus, et läheb kenasti, kui jätta twini vahepealsed streikimised välja. Tulime GPS-i järgi tagasi, et mööda kiiremat teed. Sõidame rahulikult ja hakkab offroad pihta, mida pole veel näinud. Tee peal oli vist auke rohkem, kui teed ennast. Sõbral läks kohvris 3 õllet ka selle peale katki. Sõidame edasi ja kirume seda teed, kuni märkame kruusateel mingit kahtlast nagu hööveldatud teed. Saame veel natuke sõita, kui tee ääres seisab mingi tossav tank ning midagi askeldatakse seal teise tangiga juures. Samal ajal sõidaval meile veel tankid vastu. Ilmselt vast nad ei oodanud, et mõni loll mööda seda teed sõidaks, kust me just tulime. Teine variant on, et gps juhatas meid läbi mõne keelatud sõjaväe tsooni. Igaljuhul päris huvitav oli sõita, kui tankid tulevad vastassuunas vastu. Aga noh sõita sai, pea kogu sõidu aja oli kuiv, kogemusi jälle Venemaast juures, külakosti sai ka kaasa võetud ja tee peale ei jäänud. Nii et siiski postiivne oli hoolimata äpardustest. Kogemusi juures ja oskab nüüd ratta osas mõelda asjadele, mille peale enne mõelnudki polnud. Kahju vaid, et videokaameraga nii halvasti läks ja külmaga tutikad aku pidasid väga kehvasti. Kaasa arvatud tankide kolonni ajal kaamera omaarust tegelikult töötas.