Ei saa head traditsiooni rikkuda, nii ka 2023.a aastaks oli planeeritud üks reis. Kuna pole kordagi Alpides käinud ja senine rekord oli ~1200m Ukrainas, siis sai mindud avastama kõrgemaid mägesid. Seekord oli plaanis siis Kesk-Euroopa. Šveits on alati tundunud eksootilisem piirkond muudest Euroopa riikidest. Niisiis reisi peamine sihtkoht oligi see. Algselt oli plaan minna Leedus laeva peale ja sealt edasi randuda Põhja-Saksamaal. Kuna aga rattal sai siiski üksi oldud ja rahaliselt ning ajaliselt mingit võitu see poleks andnud, siis sai transiiditud.
Enne aga kui reisile jõuab, algab pihta nagu ikka remondi hooldusega. Peamise reisiratta osas olid teatud kõhklused, kuna mitu aastat on piinanud käigu välja viskamise probleem. Mägedes võib aga see ohtlikuks osutuda. Niisiis, alguses sai nn varuvariant korda tehtud ja alles hakkasin tegelema põhirattaga. Tagantjärele õige otsus, kuna põhilist reisiratast valmis ei jõudnudki. Mõned mõttes ka hea teise rattaga minna, kuna reisi jooksul selgusid mõned üllatused, mida kodus likvideerida.
Algselt oli plaani minna rohelise Alpiga reisile, millega seni reisid tehtud. Ühe vea sain likvideeritud, kui tuli juba järgmine välja. Alguses oli plaan lenksulaagrid ära vahetada ja siis nukaketid. Lõppes aga sellega, et üks viga teise järel tuli välja, mis oleks võinud reisi segama hakata või lausa tee peale jätta. Eriti hea oli, kui kodus õue peal esipiduri silinder ära väsis. Lõpuks vaatasin, et ajaga läheb kiireks ja sai hakatud varurattaga tegelema (enne rohelisega toimetamist olin seal juba olulise üle käinud ja oli vaid pagasiteema vaja lahendada.
Algselt oli plaan minna pehmete kottidega, kuid see tundus minu silmis nii kahtlane lahendus, et jätsin selle plaani pooleli. Olenemata, et minek soojale maale, oli vaja siiski vahetuseks varustust. Üks varustus on vihma ja jahedaga sõitmiseks. Teine palavaga. Lisaks veel telgivarustus jne. Kõik see võtab palju ruumi. Peale ühest varasemast reisist kogemus olema, et olgugi, et taga tundub vaba ruumi olevat, siis pikka transiiti sõites on vaja palju sirutada sõidu ajal ja siis on väga ebamugav, kui midagi segab.
Ühe õhtuga sai raam külge ehitatud ja sai kasutada juba läbi proovitud lahendusi pakkimiseks. Varasemast olin õli ära vahetanud, uue ketijooksu pannud ning tagumised rattalaagrid ära vahetanud.
Reisi start oli 22.juuni hommikul. Kuna ma olin veel eelmine päev ehitanud asendusrattale metallist kohvriraami kinnitused, siis oli veel vaja osta paar nipet näpet asja varuks kaasa, et kõik hea sellega oleks. Kuna varasemast reisist on kogemust, et poolkulunud rehv võib oodatust kiiremini kuluma hakata, siis sai igaks juhuks kaasa pakitud ka uued rehvid. Kuna oli plaanis ka Šveitsis TET-i sõita, siis Baltikumi kogemusele tuginedes korralik rehv on igati vajalik. Niisiis tegime sõidu alguse K-Rautta juurest.
Ei saanud veel sõitma hakata, kui juba tabas esimene viperus. Andresel oli elektritarbija sisse jäänud ja hommikul oli tal juba aku tühi olnud. Lühikese sõiduga polnud jõudnud ta veel akut laadida piisavalt ja nii sai ta uuesti stardiabiga ratta käima panna.
Sõita lõuna suunas oli nagu ikka mööda Via Balticat ja erilist emotsiooni sealt otsida mõtet pole. Esimese päeva õhtuks jõudsime Leedu-Poola piirile ja algas ööbimiskoha otsimine pihta. Otsisime kaardi pealt veekogu ning ühe sobiva kandidaadi suunas saigi sõidetud. Kohapeal lähedal elava tädikese käest sai igaks juhuks küsitud, et kas on okei, kui telgid siia üles paneme. Vastu tuli resoluutne ei. Küll aga juhatas ta meid lähedal olevasse järve äärde, mis oli väga mõnus koht ööbimiseks. Hulga etem, kui see, kuhu me algselt oleks ööseks jäänud.
Poola läbimine oli meie jaoks siiski transiit ja nii järgmine hommik sai suund juba Austria peale võetud. Poolas on küll märgitud kaardile metsiku telkimise alad, kuid reaalsus nägi selline välja. Võrreldes Eestiga on meie RMK platsid täielik luksus.
Niisiis läksime tagasi ühe varem leitud isetekkelise lõkkekoha juurde ja valmistusime oma Jaanipäevaks. Taevas oli tume ja ilmateadegi lubas iga hetk vihma. Laager üles seatud saimegi kohe vihma kaela.
Seekord sai reisile kaasa võetud pisike malmpann. Olen proovinud küll erinevate matkakomplektidega, aga tulemuseks ikka praadides kõrbenud toit. Umbes 10 eur maksev ja 700g kaaluv malmpann on aga hoopis teine tera. Seljakoti jaoks oleks see küll raske, kuid ratta peal see kaal pole nii määrav. Kuna vihma sadas, siis grillimise asemel sai grillvorsti asemel praevorsti.
Poolas saime hommikust süües oma esimese fännipildi ka ära teha. Tuli vanem meesterahvas, võttis rataste juures poosid sisse ja eeldatavasti tütar pildistas oma isa.
Palju sõita ei saanudki, kui esimesed hädad juba kummitasid. Ratta tippkiirus oli 105km/h ja ei grammigi rohkem. Kiirteel oli aga see tüütu. Selgus, et probleemi põhjustas vigane vaakumivoolik. Kuigi kütteüsteemiga oli tegelikult ka teisigi probleeme, mis hiljem välja tuli.
Päev oli aga palju sõitmist täis ning õhtune laagerdamine tuli juba Viinis. Kuna lõunamaades on metsiku telkimisega natuke kehvasti, siis sai võetud telklaager ligi. Ratas koos telgiga läks ~15 EUR maksma. Laager ise ka aga igati viisakas. Puhas, soe vesi, kohapeal köök jne.
Õhtuvalguses nägi pilt ilusam välja, kui suure hulga telkide keskel.
Kui juba saksakeelsel maal, siis kehtib väljend, et "Ordnung muss sein". Aastatega on kujunenud ka kohvrites kindlad asukohad teatud asjadele. Igasugu enne reisi samas ratta täiesti täis pakkimine pole aga kunagi meeltmööda olnud. Alati peab olema kohvrites varuruum, et saaks poest asju tuua või kehvemal vaja teise ratta sisu ümber laduda.
Austrias sai eelnevalt ette ära ostetud Sloveenia jaoks teemaksu piletid. Piiri ületades ootas aga see ees. Alguses mõtlesime, et me ju ostsime ära, et probleemi pole. Selgus aga, et piiri ületuseks tuli eraldi tunnelimaksu maksta.
Ütleme nii, et siit pildilt hakkas tegelikult reis pihta ja lõppes transiit. Austria-Sloveenia piir oli päris uhke. Pikk sõit läbi tunneli. Tunneli sisse sõites ei saanudki aru, mis teisel pool ootama hakkab. Teiselt poolt väljudes vaatasid vastu aga suured uhked mäed.
Esimene turistipeatus oli kose juures Vintgar Gorge. Selleks, et sinna saada, on kaks variant. Tasuline variant on maksta piletimaksu ja saad rohkem jõge kõndides näha umbes 2km. Tasuta variant on väheke pikem ring ja jõge näeb vähem. Jalutama peab umbes 45min. Mõlemad teekonnad jõuavad samasse punkti välja.
Kuna väljas oli väga palav, siis allikavees ujumine olenemata sellest, et vesi oli äärmiselt külm, oli ütlemata mõnus. Kuna tagasi ootas veel 45 min jalutamist 33-34c palavuses, siis sai riietega ujumas käidud.
Teekond rataste juurde tagasi oli siiski väsitav palavuses ja mööda mäge kõndides varustuses.
Edasi ootas juba suund Itaalia suunas ja õhtune rehvivahetus. Kuna start sai tehtud kulunud rehvidega, siis sai kaasa võetud teine jooks rehve. Kunagi ammu Valgevenes saime juba teise rattaga kogeda, kui tüütu on hakata reisil rehvi otsima. Seekord üritasime targemad olla.
Laagriplats oli tagasihoidlik, aga viisakas. Pesemisvõimalused ja head naabrid. Ilmselt teised laagrilised meiega nii rahul polnud, kuna õhtul oli veel vaja ratta kallal nokitseda, kui teised juba magasid. Jõudsime laagrisse ka nii hilja, et töötajad olid koju ära läinud.
Öösel sai üks esirehv ära vahetatud koos korra lõhutud lohviga. Mitast E09 varem heeblitega vahetanud polnud ja no on ikka üks kalk rehv küll. Eriti kui veel mitu aastat keldris seisnud. Peale lohvi lappimist siiski vahetatud saime ja tagumise jätsime järgmiseks päevaks juba pingis vahetamiseks. Hommikul käima pannes oli väike üllatus. Tundus, et öösel asju laadides oli aku tühjaks saanud või kusagil mingi halb ühendus starteril. Kuna olin künka peal, siis üritasin ratta käima lükata. Liigutasin korra veel ratast ja läks käima. Huvitav, miks küll nii oli ...
Hommikul sai mindud esimesse rehvitöökotta, mis eile õhtul sai varuvariandiks välja vaadatud. Arvasin küll, et kui tulen velg näpus nende juurde, siis võtavad vahele. Lootus on lollide lohutus nagu öeldakse ja vastu tuli suht otsekohene, et meil on ajad täis. Tule homme uuesti, äkki siis saame. Kuna kohapeal polnud aega üks päev passida, siis sõitsime hakkasime edasi sõitma. Sel ajal pani meist mööda aga üks kuulus motorändur. Natuke aega sõitsime koos, kuid üks hetk pidime korra seisma jääma. Edasi sõites ei saanudki aru, et kas ta jäi meid järgi ootama või lihtsalt toimetama, aga tõmbasime ka kõrvale ning läksime ka juttu tegema. Igaljuhul ajasime natuke juttu ja rääkis natuke elust olust. Kaasa arvatud seda, et kui reisile läks, siis saadeti teda pikalt varustust küsides. Kui reisi ära tegi, siis tuldi ise uut varustust pakkuma. Vabandas ka ette ja taha, et tegelikult ta sellise uhke riietusega ei sõida, aga noh suured firmad surusid peale ja tuli vastu võtta.
See on ühtlasi mu motoreisidel vist esimene kord, kui nn turisti stiilis olen küsinud pilti teha.
Ma olen päris palju kuulnud suhtumist, et miks Euroopasse vaja tööriistu kaasa võtta. Tiheasustus, küll raha eest saab kõik lahendatud. Reaalsus oli tegelikult see, et esimeses öeldi, et tule järgmine päev tagasi olgugi, et pakkusin, et võin kõik muu ise ära teha, et nemad pangu vaid rehv velje peale. Sain vaid külma konkreetsei ei. Peale seda sõitsime mitu autotöökoda läbi kuni lõpuks leidsime kellegi, kellel oli keegi tuttav, kes mootorratastega ka tegeles. Sõitsime sinna ja ka siis tuli konkreetne ei, et tööd on nii palju ja midagi vahele ei võta. Kui jutt läks sellele, et võtan ise kõik alt ära jne, siis lõpuks jutt ja suhtumine muutus ning saimegi diilile.
Ega Itaalia piir ööbimisest kaugel polnudki ja varsti olimegi piiril. Uues riigi uued kombed. Kohapeal on kiirteeputkas süsteem, et pead nuppu vajutama ja saad pileti. Meie seda enne aga ei teadnud. Sõitsime värava taha ära ja midagi ei toiminud. Kuna meie taha hakkas kolonn kogunema, siis panime niisama läbi ära ja kohe kõrvale uurima, et mida tegema peab. Alles hiljem googeldades ja teisi jälgides sain aru, kuidas süsteem töötas. Kui aga sõidukit värava taga pole, siis nuppu vajutades piletit ei saa. Lükkasime rattad käe kõrval mööda kõnniteed uuele ringi ja saimegi oma pileti kätte. Gepsu peale läks väldi tasulisi kiirteid ja nii mõni kilomeeter edasi sõites juba 1,7 EUR makstes saimegi tasuliselt teelt maha. Itaalias oli ikka väga soe. Seekord ma ratta pealt temperatuuri ei näinud, aga varasemalt kogemuslikult, kui sõidu ajal hakkad tundma, et oled nagu sooja supi sees, siis temperatuur jääb sinna 35-36c kanti.
Peale piiri ületust esimene suund oli Veneetsia poole. Kuna edaspidi reisil oli väldi kiirteid peal, siis sõitsime mööda väikseid teid. Esiteks rahaline pool. Teiseks väikestel teedel näeb rohkem, kui ainult kiirteed sõites. Veneetsia ääres parkisime rattad ära ja edasi juba sai teha väikse jalutuskäigu mööda linna. Juba mõni tund enne suvalises toidupoes sai võetud esimene Itaalia pitsa. Midagi erilist polnud, aga siiski parem enamusest Eestis pakuvatest.
Seekord sai mindud aga päris pitsarestorani. Oh üllatust, 12 euroga sain ma ilmselt oma parima pitsa elu jooksul. Tundus küll suht "umbroht", aga maitse väga hea.
Kuna väljas oli külmade põhjamaalaste jaoks jube palavus, siis otsustasime, et sõidame see õhtu seni kuni jaksu on ja otsime jooksvalt mõne koha ööbimiseks. Panime mööda väikeseid teid Itaalias Šveitsi suunas kuni pimedani. Suure sõitsime käigus unustasime isegi ära palmide taustal rattaga pilti teha. Ööbimise tegime suvalises tanklas rekkade kõrval. Ilm tundus ilus. Mina ronisin oma bivi kotti nii igaks juhuks. Andres ööbis lageda taeva all. Sai ta seda umbes täpselt nii kaua teha, et jõudis just magama jääda, kui vihma hakkas sadama.
Hommikul sai aga taas tunda seda, et räägime küll, et Lõuna-Euroopas laisad inimesed, et päeval tööd ei tee. Reaalsus on see, et nende hommik algab juba 4-5 ajal hommikul pihta 7 ajal on juba täitsa vaikus.
Ega meil ka väga erinev rütm see aeg polnud. Hommikul oli parem varem üles tulla, et saaks jahedamas sõita. Hommikul tundus taas, et starter jamab. Mõtlesin taas, et lükkaks siis käima. Kallak oli ka päris hea. Minu hämminguks kolmanda käiguga tagumine ratas oli lohas. Tuli välja, et karpa nõelad olid nii palju lekkinud, et hommikuks oli tekkinud hüdrolukk. Õnneks tagurpidi lükates sai probleemist üle ja ratta siiski käima. Sellest hetkel muutus reisil rituaaliks ka, et iga peatus bensiinikraanist tuimalt kinni. Peale seda polnud enam käivitumise probleeme. Probleemid lahendatud, olime enne 8.00 juba sõitmas, mida tavaliselt ei kohta.
Edasine suund läks Stelvio Passi peale. Mõni kuu varem nägin ühte välismaises motokommuunis nalja, et pange jah see pilt siia üles. Siis pool Euroopat varsti kohal. Tegemist oli meie reisi kõige kõrgema punktiga, milleks oli 2758m. Stelviosse saab sõita kahte teed. Üks on nn peatee, kus juhatavad ka sildid. Palju autosid/mootorrattaid ja tihe liiklus. Kui natuke kaarti süveneda, siis tegelikult jookseb suure tee kõrval ka väike kõrvaltee. Üks hetk, kui eespool oli suur ummik, siis keerasin teise marsruudi peale ja oli õige otsus. Väikesel teel oli sisuliselt 0 liiklus, sõidad istanduste vahel jne. Vahele sekka ka läbisõit mõned mäe künkal olevast külast.
Tee läks vahepeal üle ka pinnaseteele, kuid tulekahjude ohu tõttu oli osa teid suletud. Seetõttu mingi hetk tuli kahjuks suure tee peale tagasi pöörduda.
Kuna mina sõitsin pisikesi teid ja Andres lasi mööda peatrassi, siis mäkketõusule jõudis ta varem. Lisaks polnud tal ka tehnilisi takistusi nagu mul oli. Tõusu peal ratta temperatuur läks liiga suureks, seetõttu sain teha mitmeid jahutuspause loe:pildistamispause.
Mida rohkem Šveitsile lähemal, seda rohkem oli ka lehmasid näha. Nagu Milka reklaamist, kellad kaelas.
Mäkke sõit oli siiski tasa ja targu. Olenemata sellest, et ventilaator vahetpidamata töötas, mootori temperatuur sõites oli liiga kõrge.
Ei päästnud ka see, et mida kõrgemal, seda jahedam, sest sellega tuli uus häda juurde. Ratta jõud järjest kahanes.
Kuid vaade oli uhke ja kilpkonna kombel neid meetreid juurde sai võetud. Viimased 500m tõusu olid juba päris vaevalised, kuna ratas oli täiesti jõetu.
Siiski nagu TransAlpi nagu vahel võrreldakse eesliga, siis oma vaikses rahulikus tempos mäkke ta üles ära tõi.
Tõestuseks pilt tehtud ja külmkapi magnet tehtud, sai tagasi alla liikuda. Allasõit oli minu jaoks oluliselt toredam, kuna jõu probleem ega ülekuumenemise probleemi niipidi sõites polnud. Kuna minu ratas on Andrese omast hulga kergem, siis oli ka lihtsam neid kurve sõita.
Vaated on antud teedel uhked. Kõige hirmuäratavam selle mäe juures olid kohalikud oma veoautode ja kaubikutega, kes meie mõttes rallisid.
Šveitsi piiri ületus oli mitte midagi ütlevat. Hea, et aru said, et piirigi ületasid. Andres sai aga oma järgmise liputseremoonia ära teha. Kui telefon piiksuma hakkas, saime aru, mis väikse lollusega hakkama saime. Šveitsis kehtivad teised rändlustasud, kui Euroopas ja nii need 12 eurosed päevapiletid aktiveerusid.
Kõige ägedamad teed Šveitsis ilmselt olidki kohe Itaalia poolt tulles. Hiljem meetreid oli küll merepinnast, kuid visuaalselt oli kogu maapind nagunii kõrgemal, mistõttu sellist suurt mägede effekti nii palju ei tekkinud (või siis hakkas ise ära harjuma).
Kuna netis on info, et Šveitsis on metsiku telkimise eest väga suured trahvid (ja ega ausaltöeldes kuhugi tahtmise korral polekski telki üles panna olnud), siis lõpuks leidsime sellise majutuse. Taas 15 eur öö ja igati tiptop.
Vähemalt minu reisi üks põhieesmärkidest oli läbi sõita Šveitsi TET-i rada. Kuna hakkasime natuke ajahätta jääma, siis natuke lõikasime ja rada päris algusest sõitma ei jõudnud hakata.
Koht, kus meie rada algas suunaga Prantsusmaa poole, oli siit. Algas kohe teetöödega, mistõttu saime juba väikse ringi teha, et raja peale tagasi saada. Varasemalt lugesin, et Šveitsi rada on lihtsam, kui teiste maade omad. Etteruttavalt ütleks, et see on pehmelt öeldud. Siit punktist kuni Prantsusmaani pole mootorrattast olemas, millega seda ära ei sõidaks. Isegi pisemaid katsumusi pole teel. Ka on tehtav see Goldwingiga.
Mägedes nagu ikka. Sõidad ringi kael kõveras. Loodus ja maastik meie jaoks nii teistsugune.
Väga hästi annab parimatest kohalikest teedest ülevaate üks Andrese tehtud pilt minust.
Kuna Andresel olid omad asjad todo listis, mis näha tahtis ja mul omad, siis siitmaalt läksime kumbki oma teed. Tagasiteel pidime taas kokku saama. Andres läks vaatama ühte punkti, kus kolm mäge vms omavahel kokku saavad, mina sõitsin mööda TET-i rada edasi.
Üks hetk saime raja peal taas uuesti kokku. Siiski mina läksin edasi mööda rada, Andres hakkas juba suunda kodu poole võtma.
Kuna Šveits on vähemalt minu teada olnud roppkallis koht, siis sai mõned pildid tehtud võrdluseks.
Kui just restoranis söömas ei käi, siis minu hinnangul on hinnad täiesti talutavad ja midagi kartma ei pea. Pildid tehtud suvalises külapoes, isegi mitte supermarketis.
Pildid olid ikka nagu postkaartidel. Vahepeal leidus ka täitsa helesinist vett.
Selline oli klassikaline TET-i tee seal.
Nagu Peeter Oja reklaamist: "No seda silmailu ...".
Päris mitmes kohas oli näha selliseid jõesänge. Pikk kuivus on teinud oma töö seal.
Vahepeal läks tee läbi ka mõnest väiksemast linnast.
Veel klassikalist näidet Šveitsi TET-i teest.
Enne Itaaliat sai Mitas E07 rehvid vahetatud E09 vastu. Siin sain lõpuks umbes 1km jagu neid kasutada maastikul, milleks mõeldud. Sellegipoolest tee meenutas pigem kinni sõtkutud kiviteed, kui kruusateed.
Kuigi kaardi järgi rada polnud enam palju sõita, siis tempo oli aeglane. Tegelikult juba tükk aega enne siltide järgi oleks võinud oletada, et olen juba Prantsusmaal. Kaasa arvatud keegi enam saksa keelt ka ei rääkinud.
Piiriületus oli pehmelt öeldes naljakas. Korra oli kiri "Toll" tee ääres. Silte midagi polnud, ainult kaart näitas, et olen Prantsusmaale jõudnud. Piirile jõudes ratas tiksus kohapeal ja sain ühe ebameeldiva üllatuse. Radiaatori vent oli otsustanud töölepingu lõpetada (ajutiselt). Üks hetk peal kaardi uurimist avastasin, et olin ratta keema lasknud. Nüüd oli vaja ühest kaugemast punktist nii koju tagasi sõita, et ratta jahutus korralikult ei tööta.
Sõitsin mõned kilomeetrid edasi kuni tee ääres oli puhkeplats. Magamiskott välja sai nii tee ääres saigi pime aeg ära magatud ja hommikul päikesetõusuga üles, et ruttu Andresele järgi sõita.
Et ikka tõestus jääks ka alles, et päriselt välja jõudsin, siin väike fotomeenutus ka Prantsusmaa lipu taustal.
Kui oli veel varahommik ja ummikuid polnud, siis oli hea sõita. Mida soojemaks aga läks ja pikemaks ummikud muutusid, seda probleemsemaks läks ilma ventilaatorita sõita. Korduvalt sai kiirtee ääres ratast jahutatud, kui ummikud olid. Suuremad probleemid tekkisid aga teetööde alal. Peatumisruumi enam polnud. Lõpuks ei jäänudki midagi muud üle, kui keerasin üle mururiba ja kõnnitee tagasi ja jõudsin asulasse elu üle järele mõtlema, et kuidas edasi liikuda ja hommikust sööma. Linnas sõitmine polnudki selline probleem nagu kiirteel teetöödega ummikutes, küll aga tempo oli veelgi aeglasem.
Eesti keeles on väljend, et kirik keset küla. Kuna läbi asulate sõitmine mingi hetk muutus jube igavaks, siis hakkasin lugema kokku erinevaid kirikuid, mida tee ääres nägin. Arvestades ka seda, et alates Prantsusmaal oli tagasitee transiit kodu poole. Lugemine läks kuskil 40 kandis sassi ära.
Kuna vaikselt jõudis kätte ka õhtune tipptund, siis otsustasin, et enda piinamise asemel on aeg magama minna. Paari tunnine uinak oli ettevalmistus, et saaks õhtul sõita seni kuni Andrese kinni püüan.
Vahepeal käisin ka mitmest töökojast läbi, et äkki saaks õhku, et radikas läbi puhkuda. Varasemalt korduvalt ebaõnnestunud, kuna autod ees ja kompressor kusagil taga nurgas. Õnneks rekkatöökojas vedas. Palju ei aidanud, aga natuke jahedamaks ikka mootori temp langes.
Umbes öösel kella 03.00 saingi Andrese kätte. Ajasime öösel veel natuke juttu. Hommikul oli esimese asjana mõelnud, et nägi und.
Transiit Poolast kodu poole tagasi oli suhteliselt nüri. Õnneks aga puudusid Saksamaa stiilis ummikud ja sai rahus mööda kiirteed sõita. Seetõttu kilomeetrid kogunesid kiirelt ja passimist oli vähe. Ainus erand oli Varssav, kust ma siiamaani imestan, et kuidas 14km ummiku suutsin läbida vaid 2x seisma jäädes.
Kuna Andrese ratas oli õli juba väga koledal kombel põletama hakanud ja iga kiirendus pilveke oli taga, siis katsetas ta erinevaid sõidutempot, siis liikusime kumbki omas tempos.
Õhtuks jõudsime Poola-Leedu piirile. Kuna väljas oli jahedamaks läinud, siis kadusid ka mu rattal jahutuse probleemid. Kellaaeg oli hiline ja seetõttu otsustasime, et teeme veel ühe ööbimise tanklas.
See reis oli selline huvitav reis, et kordagi ei grillinud ega teinud lõket. Polnud lõket seegi kord kusagil teha, niisiis sai tehtud improviseeritud gaasigrilli.
Peaks mainima, et töötab väga hästi.
Nagu öeldakse. Motomatkamine on kõige kallim viis kodutu olla.
Kuna kodu oli lähedal, siis järgmine päev võtsin aega ja käisin Leedus vaatamas ka siltide järgi vaatamisväärsusi. Leidsin nii mõnegi huvitava koha, kuhu tulevikus võiks põhjalikult vaatama minna.
Kaasa arvatud sai sõidetud läbi meie RMK taolistelt aladelt, mis on esmamulje järgi on tegelikult viisakamad, kui kohapeal muljetatud on.
Riia sai transiidina siiski läbi sõidetud ja Eestis sai võetud suund kuppelmaastiku poole, mitte otse koju. Kui oli kohene võrdlusmoment Lõuna-Eesti teedega, siis ütleks, et ega meil on ka siin Eestis tegelt ikka päris ägedad teed. Ilmselt kõige rohkem tundsin Lõuna-Euroopas puudus sellest, et asfaltilt maha keeramise võimalusi on vähe.
Reis toimus 22.juuni kuni 1.juuli. Selle jooksul sai läbitud 6200km. Sel ajal sai viibitud 11-s erinevas riigis (k.a Eestis). Reisi kogukulu oli ~950 EUR, millest 700 EUR moodustas kütus. Kõik ööd sai oldud kas kämpas telkimas, looduses telkimas või siis bivi kotis. Telklaagri tavaline taks oli 15 EUR koos rattaga. Väljas söömisele me rõhku ei pannud. Rohkem oli ise kokkamist ja toidupoest valmis asjade ostmist. Kuna kogu aeg oli pidevalt palav, siis söögiisu oli pigem suhteliselt tagasihoidlik ja pigem oli pidevalt pudel veega näpus või mõne puuvilja isu.
Kuumus on omaette teema. Soe on tore, kuid jahedas saad vähemalt sooja endale teha. Kuumas jahutab vaid vesi. Mul oli seekord kaks varustust kaasa. Üks, mis oli sobilik 0-25 C ning vihmakindel ja teine, mis oli sobilik 25-40 C.Mis selleks hea lahendus on telgireisil, ei oskagi hetkel öelda.
Ratta osas olen jõudnud arusaamale, et jahutusventikas peab olema duubeldatud. St. kui juba ette teada, et ratas võib kuumaks minna, siis saaks ühe ventilaatori ennetavalt tööle ära panna. Teine põhjus on lihtsalt tagavaraks. Kuidas 45 kraadi kuumaga oleks ära sõitnud praeguses seades, ma ei tea. Kindlasti peab hakkama sellises kuumas kliimas harrastama rohkem kohalike viisi, et vara üles, päeval siesta ja õhtul edasi toimetama.
Kindlasti ei pane enam Euroopas reisides nupurehvi alla. Isegi tavaliselt kasutatav Mitas E07 on isegi liiast, kuid hea universiaalne.
Alpi õlikulu oli 2l, Twini õlikulu oli 9l (tänaseks päevaks on selgunud, et õlirõngad olid kinni jäänud ja mootor juba remondiks lahti käinud). Reisi jooksul minu olnud viperused. Karpa vaakumi toru oli/läks mõradesse. Jahutusega probleemid nii maanteel kui ka ventilaatoriga. Karpa nõelad lekkisid ja vaakumkraan lasi läbi. Needki varuosad on blogi avalikuks tegemise ajaks kohal ja ootab talve, et korda teha.
Üldjoontes aga selline mõnus sõitmisreis üle pika aja. Tee peale kumbki meist ei jäänud ja õnnelikult kodus tagasi.
