Neljapäev, 19. mai 2022

Tartu-Palanga-Klaipeda-Karlshamn-Kopenhaagen-Mönsterås-Stockholm-Tartu

 Viimane tõsisem mootorrattaga reisimine sai tehtud aastal 2019.a. Kuna mitu aastat pole teinud tõsisemat mootorrattaga reisimist, siis 2022.a mais sai see viga parandatud. Ise seekord nn eestvedaja polnud ja kuna eestvedajatel oli etteantud tingimus, et kõik ööbimised on katusega ja mingit telkimist pole, siis seetõttu oli seekord sai reisile ka kaasa kaasa võetud. Ka reisiseltskond oli teine.

Algselt oli mitu erinevat varianti marsruudist paigas, lõpus oli oluline osa marsruudi planeerimisel laevapiletite maksumus. Niisiis reisi marsruut jäi selline. Reisi planeeritud pikkus 7 päeva ja umbes 1800km ratta selja sõitmist. Reis toimus 13.05-19.05. Palju nn transiiti aitab laevatamine ära teha. Praeguse ~2,2 EUR/l bensiinihinnaga lisaks oluline rahaline sääst, kui transiitima ei pea. 


Nagu ikka üks reisiblogi algab pihta ettevalmistusega. Varasemalt olen ma kasutanud alumiiniumkohvreid. Nende suur miinus on aga aerodünaamilised omadused nagu vanadel Volvodel ehk siis täiesti kandilised. Kuna TransAlpi 600cc 37kW mootor on suhteliselt tagasihoidlik, siis natukenegi aidata kaasa rattale, sai alumiiniumkohvrid antud reisiks välja vahetatud. Lisaks on alumiiniumkohvrite küljest ära võtmine küllaltki tüütu tegevus. Kuna reis majutusest majutusse, siis on ka vajadus kohvrid õhtuti tuppa kaasa võtta. Esimese Venemaa reisi jaoks sai ostetud Givi tehasetoodangu kohvrid. Kuna need Venemaa auklikele teedele vastu ei pidanud, siis tol ajal sai need küljest võetud ja jäid seisma. Kuna aga praegune kohvriraam on suure varuga tehtud ja lisaks toetab ka sabaraami, siis sai otsustatud, et teen praegustele raamidele adapterid juurde, et tulevikus saan kasutada emba kumba kohvriringi, mis vaja on. 

Üks õhtu nokitsemist keevitusega ja olidki ergonoomilisemad kohvrid küljes. 


Ajaga on tekkinud ka väike nimekiri asjadest, mida enne reisi vahetada või siis kontrollida. Kuna rattal olid nii mõnedki välbad täis saamas, siis läks enne reisi ka uus õli sisse, uus õhufilter ning uued küünlad. Kuna piduriklotsid olid sellised, kas veaks välja või mitte, läksid ka need sisse. Lisaks veel nipet näpet liikuvate osade kontroll ja ratas oligi reisiks valmis. Kuna naisel puudusid vihmariided, siis oli vajadus valmistuda selleks, et võib ka 7 päeva juttu vihma saada. Ühelt tuttavalt motomatkajalt kuulsin, et parimad vihmapüksid on sellised, mis käivad küljelt lahti nii, et ei pea saapaid jalast ära kiskuma. Tuleb välja, et Sportdirectis on sellised täitsa müügis ja ilma moto nime sisaldamata on need ka täiesti mõistliku hinnaga. Ülemise osa sai neoonkollase Motohoovist. Kuna mul omal riietus süsimust, siis omale olid mul neoontraksid peale. 

Startimine oli meil kahe osas. Kuna kahekesi sõitmine on oluliselt kurnavam, kui üksi, siis startisime reedel juba peale tööd, et saaks esimesed 250km kirja. Tartust startides oli pidevalt oht, et saame vihma kaela, kuid mida rohkem sõitnud olime, seda ilusamaks ilm läks. Ööbimise tegime Riias ühes kesklinna kandis hostelis. Tavalise lõkke ja priimusetoidu asemel oli seekord restoranis õhtustamine. Pildil väidetav mingitsorti Läti rahvusroog. Kas seda tegelikult on või mitte, aga maitse oli väga hea. Peale seda väike linnatuur, mis aastatega muutunud on ja nii see uus päev kätte jõudiski.


Järgmine hommik algas vihmaga. Meie jaoks oli see reisi teine päev. Teistel ootas Tartust Palangale pikk sõit läbi vihma. Meil oli õnneks juba pool maad läbitud ja vähem vihmas sõitmist. Kuna minu jaoks oli antud rattaga esimest korda Leedus käia, siis sai tehtud ka fototalletus sellest.

Edasi käis läbi vihma sõit ja nii varsti Palangal öömajale jõudsimegi. Kuna mina olin elus esimest korda Palangal, siis sai käidud linna peal ja tutvutud kohalike oludega. 

Kui linnatuurilt tagasi jõudsime, olid ka teised kohale jõudnud ning koos ühine reis sai alata.

Juhtumisi oli see õhtu ka Eurovisiooni finaal, niisiis sai mindud kohalikku pubisse seda vaatama, proovima seekord Leedu karbonaadi (mis tegelikult on tavaline šnitsel) ja degusteerima kohalikke õllesid. 

Kuna järgmine päev laevani oli palju vaba aega, siis sai seda vaikselt sisustatud. Hommikut alustasime Palangas kardisõiduga. Ilm oli ilus ja rada oli kuiv. 10 min sõitu maksis 15 EUR.

Kuna Palangal midagi muud teha ei osanud, siis sõitsime Klaipeda poole ära, et aega surnuks lüüa ostukeskuses vms kohas. 
Klaipedasse jõudes aga sai natuke remondiga tegeleda. Tekkis imelik anomaalia, et rattal kadus tühikäik ära. TransAlpil on tühikäiku pöörete reguleerimiseks kruvi, mida peale keerates hoiab natuke gaasi peale ja läbi selle saab reguleerida tühikäigu pöördeid. Küll oli aga see kruvi vahepeal mul ära kadunud. Alguses vea otsimine, millest põhjustatud, hiljem nipukatega aretuse tegemine ja parajaks lihvimine, et tühikäik paika saada. Õnneks oli remondikohvris liivapaber kaasas ja teisel mehel täpselt sobiva läbimõõduga nipukaid, millega sai katsetada. Lõpuks mitmenda katse ja lihvimiste peale sai tühikäigu tagasi ~1500rmp peale, mis oli juba talutav, et linnas saaks inimlikult sõita. 


Peale väikest remonti sai Klaipeda linnaga tutvutud. Kuna kahjuks kell oli juba palju pühapäeva õhtu kohta, siis paljud vaatamisväärtused oli suletud ja jäigi vaid linnaga tutvuda. Kuna lihvitud nipuka lahendus tundus siiski kahtlane, siis DEPO-st sai ostetud vajalikke polte ja mutreid, et vajadusel saaks aretada reguleeritava lahenduse ajutiselt asemele. Kuna TransAlpil on ikka ja jälle õlikulu probleem, siis läks ka 1l varuõli juurde. Seekord, kuna reis nii lühike, ei viitsinud kogu vajalikku reisiõli kaasa vedada ja oligi plaan jooksvalt osta. 

Mitu aastat tagasi sai uuritud lahendusi, kuidas saaks kiiremini Euroopasse vältimaks Läti-Leedu-Poola transiiti. Tuleb välja, et rekkameestele on Lätis ja Leedus mitmeid sadamaid, mis säästavad neid pikast autosõidust. Meie kasutasime ratastega seda selleks, et Rootsi jõuda. Klaipeda sadamast läks laev Lõuna-Rootsi, mistõttu oli see meie jaoks eriti sobiv. Kuna sedatüüpi laevas poleks nagunii väga midagi teha, siis eelnevalt oli ühel reisi eestvedajal söögid jne kõik broneeritud. Tagasihoidlik õhtusöö laevas osutus päris rikkalikuks. 

Sama lugu oli ka hommikusöögiga, igati rikkalik. Kes kasutab ka DFDS laeva tulevikus, siis ratta kinnitatakse väga korralikult, umbes 23:00 saabub laevas vaikus ja söök on hea ning kogused suured.
Kes roamingut kasutavad, tasub ööseks välja lülitada, kuna laev sõidab läbi sateliitsidega alast, kus 1MB maksab 3 EUR. Üks päev Android aga suutis uuenduse ka roamingus alla tõmmata :) Nii et tasub ettevaatlik olla. 



Järgmine päev asusime sõitma Kopenhaageni suunas. Vaated võrreldes Eestiga on väga teistsugused. Palju punaseid maju ja see kivide hunnik on suur. Kui Eestis näeb teede ääres kariloomi, siis seal on hobused nende asemel.
Kuna ma üldjuhul suuri kiirteid sõita ei viitsi, siis GPS on seadistatud otsima lühemat teed, mis ei kasutaks kiirteid. Vahel leidub ka selliseid pärle, et GPS tahtis juhatada läbi Rootsi sõjaväe harjutusala. Kus see täpsemalt oli, las jääb saladuseks. 



Kuna ühemeherattad liikusid kiiremini ja vähemate pausideta, siis nemad sõitsid ees ära ja lisaks jättis see meile võimaluse rohkem rannikut läbi sõita. Lisaks ühel rattal neist olid asfaldirehvid all, mistõttu tema jaoks olid pisikeste kruusakate sõidud välistatud. Niisiis sai Karlshamnist kuni Kopenhaagenini sõidetud ainult mööda ranniku äärest kulgevat teed ning ei pidanud enam kruusateid vältima. 
Mida väiksem tee, seda rohkem ka üldjuhul vaadata on :) Leppisime kokku vahepunktides, kus siis teised jälle kinni püüdsime.

Kuna ma olen soetanud omale varuosadeks kaks TransAlpi mootorit, mis vähese õli tõttu on kokku jooksnud, siis regulaarne õlitaseme kontroll on mu jaoks pikemate reiside puhul A ja O. Kõige kindlam viis suuremaid jamasid vältida. 


Mõistliku hinna ööbimisega Kopenhaagenis on pehmelt öeldes keeruline. Booking näitas terve linna peale vaid 6 kohta, kus oli tasuta parkimine. Ülejäänud kohtades oli parkimisega mingisugune aga. Majutuse hinnatase on ka linnas üle mõistuse suur. Kuna eelmine õhtu tegelesime juba üle poole tunni öömaja otsimisega, siis lõin lõpuks omale naisega ühe lukku ära, mis asus otse südalinnas ja parkimise probleemiga oli plaan kohapeal tegeleda. Tavaliselt mootorratta jaoks alati leiab mingi augu, kuhu ära mahub. Eriti, kui kohvrid küljest ära võtta. Paar aastat tagasi Kopenhaagenis suudeti mingi seadusemuudatusega muuta autod ja mootorrattad parkimise osas võrdväärseteks. St. mootorrattaga maksab parkimine samapalju kui autoga. Kohapeal jutustasin ühe parkimiskontrolöriga, kes lahkelt juhatas, kus tänava peal parkida võib, peaasi et parkimise eest makstud. Parkimine oli maksimaalselt 100m hostelist. Hostelis olevat aga teistel lastud osta ~5km kaugusele tasuline parkimine ...
Hosteli nimi oli Copenhagen Downtown Hostel. Seest puhas, aga stiilis puhas backpackeri jaoks ja hipilik. 


Mis ilmselt kellegile üllatusena ei tule, et Kopenhaagenis on palju jalgrattaid. Samas, kui vaadata kohalikke rattateid ja nende rohkust, siis seal on jalgrattaga liikumine palju mõistlikum kui autoga. 


Lisaks nägin elus esimest korda vee peal liikuvat ühistransporti, mis sõitis nagu liinibuss. 


Kuna sõidupäev oli pikk ja uusi maitseid on ikka huvitav proovida, siis astusime sisse ühte suvalisse restorani  Brewpub Koebenhavn ja sai naisega tellitud heik homaarikastmes. Ütlemata hea oli. Lisaks on sinna restorani jõudnud Põhjala õlled. 


Kuna vaba aega oli vaja sisustada, siis sai taas linnaga tutvutud. Tivoli kohta oli varem Eestis lugenud, et kusagil on, aga kesklinnas olles oli raske seda mitte märgata. Pileti hind oli siiski nii soolane ainuüksi alale sissepääsuks, et uudistasime seda, mis seal sees on, pigem kaugelt.


Eriti kuna kõrgematest kohtadest nägi kenasti osasid sees olevaid asju. 


Omaette vaatamisväärsus on kindlasti neil raudteejaam. Kaugelt tundus nagu vana raudteejaam, mis muudetud kaubanduskeskuseks. Sisenedes saime aru, et ongi siiski ikka täitsa toimiv raudteejaam.



Mitte kaugel polnud ka Kuninglik Hobutall. Taaskord selline koht, et kaugelt mõistatad, millega tegemist on, kuid lähemale minnes hakkab järjest selgemaks saama otstarve. Eriti selgeks saab siis, kui leiad mõne kirjeldava sildi. :)


Sellest järgmine päev oli aga aeg tagasi sõita. Kuna minul iiveldas sees natuke, siis soolosõitjad läksid ees sõitma ja pidime rahulikumalt järgi tulema. Tagantjärele tuli välja, et olin grupist esimene, kes sai mingi rõveda kõhugripi. Kuna ma olin grupist ainus, kes mujal sõi lisaks, siis pikka aega arvasime, et tegemist oli toidumürgistusega.

Rohkete peatustega edasi sõites liikusime vaikselt Kalmari suunas, mille lähedal oli ka meil öömaja.
Antud päeval oli päris palju selliseid puhkepause. Õnneks ilm oli super ja murul puhkamine probleeme ei valmistanud. 

Päikeseloojang, mis Mönsteråses nägemata jäi, kuna majutusse jõudes kukkusin kohe magama.
Samal öösel sai viirus kätte järgmise. Õnneks tal piirdus vaid kehvasti magamata ööga ja kehva enesetundega. Mul oli juba hea olla, kui eilset arvestades sai ennetavalt varem sõitma hakatud, et laevale hiljaks ei jääks. Ööga oli organism nii palju kosunud, et see päev oli taas nauditav sõita ja sai taas mööda väiksemaid teid kohati sõidetud, kui see väga suurt ringi juurde ei teinud. 


Selleks ajaks oli viirus juba kolmanda sooloratturi kätte saanud. Sel hetkel oli veel ka õhus variant, et äkki siiski ikka millegist, mida tarbisime. Näiteks mina olin veel Leedus kraanist pudelisse vett lasknud ja ega vist keegi meist poe pudelivee peal polnud. 
Meie aga kulgesime vaikselt mööda väikseid teid Stockholmi poole. 
Kuna aga väiksed teed on toredad, aga veelgi toredam oleks laevast mitte maha jääda, siis pidime siiski kiirteedele tagasi pöörduma.

Rootsi-Eesti laevale sattus ka üks vene motomees. Lisaks oli üllatavalt palju autosid laeva peale minemas Valgevene numbrimärkidega. Võrreldes DFDS on Tallinkis 2022.a mootorrataste kinnitamise osa pehmelt öeldes läbi mõtlemata ja puudulik. Kohapeal küsiti meilt oma koormarihmasid kinnitamiseks ning mõne plastisema rattaga oleksid nad ikka hädas olnud. Lõpuks pandi kinni ratas kõige suurema koormarihmaga kukkumisrauast. Võrreldes mõne aasta taguse olukorraga, kus ratas kinnitati väga viisakalt, et peaks ka loksumistele vastu. Ei tea, kas liiga varajane hooaja algus või siis midagi muud. 


Öösel sai viirus kätte ka viimase ohvri, kes veel õhtul oli igati terve. Selle päeva hommikuks välistasime juba kõik muud variandid peale viiruse. Endal oli hea olla ja hommikusöögilauas sai nautida hõrgutisi, mis Eestis maksab juba angerja hinda. 


Laevalt maha sõites sattusin esimeseks masinaks ja mu ees oli värav kinni. Reastusin ümber avatud väravaga rajale ja sellega päädisin politseinike tähelepanu ilmselt. Kohapeal kõikide dokumentide ja joobe kontroll. Hiljem mainiti, et väravad avanevad ise, kui piisavalt lähedale sõita. Peale seda vaikne sõit kodupoole kahekesi ja nii selleks korraks see seiklus läbi saigi. 


GPS-i järgi sai sõidetud rattaga 1870km. Lisaks veel mereteedel läbitud kilomeetrid. 
Minu jaoks esmakordne nii pikk kahekesi sõit ja lisaks selline luksusreis nagu see oli. 
Katuse ja pesemisvõimalusega öömajast on ikka mugav küll käia. Samas broneeritud öömajadega ikka oli see vabaduse puudumise tunne, et kui tahan, panen telgi üles ja maga, kus iganes. Vahelduseks aga täitsa mõnus selline mugavustega reis ja tulevikus ilmselt tuleb midagi sellist veel ette.
Reisi maksumusest. Kaks inimest, 7 päeva. Reis koos kütuse, söögi, ööbimise ja laevatamisega 1387 EUR. Priiskamist polnud ja ööbimiskohad pigem odavamapoolsed. Samas väljas rahvusvahelist kiirtoitu ka ei söönud. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar