kolmapäev, 13. november 2024

Tartu-Rumeenia-Serbia-Tartu

Iga reisi taga on taustalugu, millest tegelikult kõik arenema hakkab. 

Eelmise aasta reisi läbi Euroopa ning kasutades palju kiirteid, sai ratta valiku osas mõned järeldused tehtud, et võiks olla kaasaegsem pritsung ja kiirteel võimekam ratas. Nii päris mõnda aega oli mul mõttes Euroopa reisideks kandidaat BMW GS1150. Kuna GS1100 ja 1150 on teada tuntud oma ABS-si probleemidega, siis soov oli leida ilma selleta mudel. Vaikselt hakkasin peale eelmise aasta reisi silma peal hoidma kuulutustel ning lõpuks keset suurt külma talvel üks sobiva hinnaga kandidaat ka müüki tuli. Päris GS1150 on lõpuks proovima ei jõudnudki, vaid ratas sai ostetud nn paberil andmete ja ülevaadete järgi. Plaan oli lihtsalt, et ühe reisiga saab suht hästi selgeks, kuidas ratas tegelikult on. Kui ei meeldi, läheb peale reisi müüki ja nii lihtne ongi. Keegi saab endale siis lihtsalt korralikult ette valmistatud ratta. Kuna mul oli plaanis ratas nagunii enda järgi ehitada, siis igasugu kaasas olevad raamid, kohvrid olid minu jaoks sisuliselt null väärtusega.  Siiski olid sobival rattal juba varasemalt paigaldatud väga hea asukohaga sigaretisüütaja pesa ning USB laadimispesad koos voltmeetriga. Lisaks olid küljes juba korralikud lisatuled ning ka lülituse osas viisakalt lahendatud. Müüjalt sai veel kaasa uued küünlad järgmise hoolduse jaoks. 

Ratas sai talvel ostetud ja käru peal koju toodud. Kevadel sai ka esimene proovisõit tehtud. Rattal jaksu on ja maanteed on mugav sõita. 

Mõned nädalad enne reisi hakkas ratta ette valmistamine pihta. Kuna müüja hoiatas juba ette, et tema ta pole klapiregulli kunagi teinud, siis sai ette võetud klapiregull ja küünalde vahetus. Lisaks ka ulatuslik pesu, et igasugune pori ja muda saaks kõikjalt eemaldatud. Eriti sai tähelepanu pööratud jahutusega seotud osadele, kuna oodata oli kuni 40c sooja. Vahepeale tuleb pikk jutt tehtud ettevalmistuse töödest juttu, kuid kui ma kogu hoolduse ja ümberehituse aja kokku võtsin, siis kulus antud reisiks ratta ettevalmistamiseks 48h tööaega. Päris palju olid muidugi ka sellest õhtuti tööriistad lahti ja tööriistad kokku pakkida. 

Kuna rattal klapiregullist ja küünalde vahetusest oli palju aega möödas, siis esimesena saigi see töö ette võetud. Kuna silindrid on külje peal, seibe pole vaja, siis antud töö teostamine on vägagi lihtne. 


Peale seda sai mindud õlivahetuses kallale. Põhjakaitse maha keerates oli üllatus, et õlifiltri ligipääs siis selline. Ega muud polnudki lõpuks, et õli vahetuseks tuli osta spetsiaalne võti, millega töö tegemine oli juba lihtne. 

Juba ette oli näha, et tagarehv oli liiga kulunud, et nii pikka reisi ette võtta. Selleks sai piisava mustriga värskem rehv alla pandud. Üks põhjus ka, miks bemmi kasuks sai otsustatud, oli tubeless rehvid. See tähendab, et rehvivahetuseks ei pea enam õhukummidega mässama ja kui tee peal torke saad, siis saab rasvanööriga augu kinni panna. 

Kui juba korraga ratas oli alt, siis sai ka korraga uued piduriklotsid pandud taha. Esimestel oli varu piisavalt ja need vahetust ei vajanud. Erinevalt Hondast, siis nende vahetus vajas juba huvitavaid tööriiste nagu näiteks Torx45 võtit. TransAlpi puhul olin suht ära harjunud, et kuuskandi ja silmusvõtmetega saab väga suured tööd tehtud.  BMW-ga need asjad päris nii lihtsad pole. 

Kui piduritega sai tegeletud, siis märkasin ka tagarattal loksu. Alguses kartsin kõige hullemat, et tagarattalaager läbi. Kui hakkasin aru saama, mismoodi käib BMW-l tagarattalaagri vahetus, siis läks kibekiireks tellimiseks ja nüüd on mul tagavaralaager olemas reisivarustuses. Niisama letikaup see nagunii pole. Tegelikult piisas vaid laagri peale pingutamisest, et loksust lahti saada. 





Vahepeal proovisõidul soojema ilmaga tuli välja aga, et käigukastist oli õlileke. Õnneks oli põhjus üllatavalt lihtne. Varasemalt oli üle täidetud ja seetõttu pressis tihendi vahelt välja. Õige kogus sisse pannes kadus ka leke. Vahetatud ka diffri õli.
Igaks juhuks sai siiski 1l käigukasti varuõli reisile kaasa võetud, mida õnneks kordagi vaja ei läinud. 

Minu ammune unistus oli juba, et rattal oleks topelttuled. Praegustel on üks tuli ja pimedas valgustamine oli ikka probleemne. Kuna ega ka sel rattal esituli midagi erilist polnud, siis esituli sai ehitatud ümber Xenoni peale ning paika reguleeritud, et ei pimestaks. BMW-l on õnneks juba lähituli luuptuli. Mõned korrad sai siiski pimedas sõidetud ja kuna ratas on ka jäigema vedrustusega. Vastu tulnud masinad ei vilguta, ju siis õnnestus. Kui varasemalt sõbraga koos reisides oli pidevalt probleem, et kui tulesid vilgutan, siis ta ei saa kaugelt aru, siis nüüd kuna tuled veel eri värvi, sai eessõitja kiirelt aru, et keegi taga vilgutab. Rohkem valgust ja eessõitja näeb. Igati win-win lahendus. 


Kuna reisil oluline osa on ka navigeerimine, siis Transalpi pealt sai võetud mootorratta jaoks mõeldud Garmin GPS ja BMW peale pandud. Telefon on igati võimekam, kuid üks vanakooli navi oma lollikindla töötamisega on samas alati omal kohal. Kui telefoni hoidjasse jätta ei saa, kuna kuumeneb üle päikese käes ega kindaga kasutada, siis päris motogepsuga selliseid probleeme õnneks pole. Küll aga miinuseks on, et puudub jookseb liiklusinfo ja kaardid pole ka nii täpsed kui mõni online rakendusega navigeerimise äpp- 




Kõige suurem töö aga raamide ehitamine. Oli kaks varianti, et kas osta 500 eurone lahendus, millega ei elimineeri sabaraami probleemi ära või osta 50 eur eest materjale, kulutada palju aega ja teha täpselt selline lahendus nagu ise soovin. Sellega seoses jäi mul veel materjali kõvasti varusse, et saaks ette kukkumisraamid ka teha. Valisin viimase variandi. Kohvriraamidega oli mõned kindlad punktid. Esiteks ei tohtinud ulatuda küljekohvrid tahapoole, kui seda on tagumine rehv. Esimeste raamidega algselt tegin selle vea ja ratta juhivus läks kehvaks. Hiljem sai seetõttu raamid ümber teha. Teiseks kohvrite paigutus pidi jääma kinni, et saab ka tagaistujaga sõita. Kolmandaks, olemasolevaid alumiiniumkohvrite kinnitusi ümber tegema ei hakka. St. et ma saan võtta ja peale pannu samu kohvreid ka teistele ratastele. Neljandaks, tuhlates igasugu foorumeid käis läbi probleem, et originaalkinnitusega kipuvad alumiiniumist sabaraamid murduma raske topcase kohvri tõttu. Kuna mul on eriti peale poes käiku päris suured raskused tihti seal sees, siis sellise probleemidega tegeleda ei soovinud. Viiendaks, kohvri raamid olgu terasest. Oleks võimalus olnud küll alumiiniumist teha, aga terasest detailide puhul osta kasvõi suure hädaga poest 200 eur maksev keevitus ja saab korda teha. Alumiiniumiga nii lihtne pole. Kogu see raam nägi välja lõpuks selline. Hiljem lihvimised, et teravatest nurkadest lahti saada ja värv peale. 

Ja ratta küljes istus nii. Värvitud sai BMW originaalvärviga ja lakitud, nii et visuaalselt läks ka päris kenasti kokku.

Kui klappe sai reguleeritud, siis kummikate oli ajaga väsinud ja Inchcape Tartu tarnis kiiresti ka õige varuosa asenduseks kohale. Ainus reisiks teada olev viga oli lekkiv õlipunni tihend, aga sai varuks kaasa võetud 1l varuõli ja kuna kuivsidur, siis õli juurde ostmine poleks probleem olnud. 

Enne reisi käis Andres veel minu pool oma ratast remontimas ja vaatasime koos veel üksteise rattad üle, et midagi silma ei jääks, mis tegemist vajaks. 



Edasi oli vaid ratas pakkida ja reedel oodata tööpäeva lõppu, et startida saaks. 


Reisi marsruut nägi välja umbes selline. Andres tegi tubli eeltööd ja tal oli Serbia jaoks kokku pandud uhke nimekiri asjadest, mida vaatama võiks minna. 

Kuna Andresel oli pikk suvepuhkus ja mul vaid nädal reisiks, siis tegime see aasta nii, et Andres startis neljapäeval, kui ärkas ja mina reedel peale tööd. Neljapäeva õhtu oli mul mõeldud tegelikult ratta pakkimiseks, kui õhtul 18:00 paiku Andres juba kirjutas, et ou mul läks karpa membraan Leedus. 
Ega siis midagi muud polnud, kui Andres üritas kohapeal membraani kokku ära liimida ja uuris, kust saaks varuosasid teel sinna. Mina samal ajal hakkasin Eestis uurima, et kus kellel võiks võiks olla. Mingi ime läbi läbi tuttava tuttavate leidsingi inimese Viljandi kandist, kel juhuslikult oli õige aastakäigu mudel olemas ning mingil imekomber karburaator laia peal, et jäi vaid maha keerata ja kaasa pakkida. Niisiis neljapäeva õhtul ma Viljandi kandis ära käisingi ja õiged varuosad kaasas Tartu tagasi. 

Minu sõit algas pihta reede õhtul. Andresel samal ajal nautis elu kämpades ja sõitis vaikselt sihtkoha suunas. Tartust startides oli 30 kraadi ringi sooja. Mida rohkem aga lõuna poole jõudsin, seda jahedamaks ka läks. Üldiselt läks sõit suht kiirelt, kuid enne Leedu-Poola piiril olid suured teetööd ning lisaks sattusin eriveose vedamise ajaks sinna, kus niigi umbes liiklus pandi seisma. Suurte veokite peal olid trammid/rongivagunid, mida veeti. Samal ajal aga äike hakkas üha enam välgutama, väljas läks pimedaks ja lõpuks oligi nii, et esimene võimalik mahasõit otsisin sõna otseses mõttes esimese võimaliku koha, kus ruttu telgi üles saaks panna, kuna kiskus tormiks ära. Telgi ülesse panek käis ka nii, et vasaku käega hoidsin telki paigas, et ära ei lendaks ja siis pusisin vaiasid paika.  Kui lõpuks vaiad paigas, siis kiiruga asjad telki ja sisuliselt peale telgi ukse kinni tõmbamist tuli vett juba nagu ämbrist. Kuna mul oli kiire, et Andresele järgi jõuda, siis ~4:00 oli juba äratus, ruttu asjad kokku ja nii enne viite juba sõitmas olin. 

Iga aasta, kui Poola transiiti läbida, on tore näha, kui kiirelt Poola teede võrgustik areneb. 20 aastat tagasi on veel meeles, kuidas bussireisidel mööda pisikese teid bussiga sõidetud. 10 aastat tagasi käis kõva ehitus ja igale poole kerkisid kiirteed. Nüüd on korralikud kiirteed ja kiirteede ääres korralikud puhkekohad WC, pesemisvõimaluse ja varjualustega. Üks asi, mis eelmisest aastast õppisin, siis oli mul kaasas üks laia suuga plastpudel. Vett oli hea võtta, kuid kuumaga olid vastik plastiku maitse pudelis. Selleks aastaks sai ostetud korralik roostevaba 1.4l termos. Samamoodi nagu termos hoiab sooja, hoiab termo ka külma. St. et ostan poest gaseerimata külma joogi(mis tavaliselt oli puhas vesi) ja saan seda ratta peal külmana hoida olenemata välistemperatuurist. Kuna garantii oli antud termosel 25 aastat, siis peaks olema suhteliselt muretu. Teine uuendus oli suvaline odav 10Ah akupank, mis laadisin sõidu ajal. Kuna seadmeid oli mitu, siis tegi jooksva laadimise mugavamaks. 

Olenemata sellest, et ees oli väga pikk sõidupäev, siis mõne huvitava koha juures sai seisma jäädud. 
Pildil Karpaatia-Dukla lahingu mäletuspaik Slovakkias. 


Tartus on hulk kohalikke maastikuhuvilisi motomehi, kellel on viimasel ajal lausa oma logo tekkinud. Kes otsib, leiab pildilt ka selle üles. 
Punnitasin palju punnitasin, laupäeva õhtuks jäi meid siiski lahutama Andresega ~2h sõitu, mida enam pimedas sõitma ei hakanud. Võibolla oleks isegi sama päeva õhtuks kokku saanud, aga Garmin tegi marsruudi valikul huvitavaid trikke, mida üle ei kontrollinud ja Andres võitis Waze kasutades hulga umbes täpselt selle puudu oleva aja. 


Pühapäeva varahommikul tegin taas varajase ärkamise ning Rumeenias Oradeas Andrese kinni püüdsin.

Kuna meie reisi tegelik sihtpunkt oli tegelikult Serbia, siis Rumeenia oli pigem vahepeatus. Kui transiit käib mööda kiirteid, siis reisiks kasutame siiski väikseid teid. Kiirteedel näed ainult oma rada ja seinu. Väikestel teedel näeb ka muud kohalikku elu.

Lõuna pool oli selgelt näha, kuidas loodus on meist ikka palju ees. Võeti juba vilja ning mais ka oli juba selline nagu meil alles augusti lõpuks oleks. 

Serbia piiri ületus Rumeenia poolt tulles läks üllatavalt lihtsalt. Ootasin pikka järjekorda, reaalsuses üks elu kiiremaid passikontrolliga piiriületusi. Kohe oli siiski tunda, et lahkume Euroopa Liidust, sest piirivalvuritel olid AK47-d käes ja nägi välja nagu päris piir. Esimene üllatus oli aga kohalikud hinnad. Millegipärast oli arvamus, et Serbia on odav riik. Piiril tervitas meid pea 2 eur/l bensiinihind. Lisaks ka piiril olev toidupood polnud kõige odavamate seas. 

 Mida rohkem lõuna poole minna, seda ka järjest palavamaks läks. Eriti hästi on tunda mootorratta peale, kui temperatuur on suurem, kui 37c. Põhjamaa motomeestele on esialgu selline palavus harjumatu. Kui muidu ma tõusin jalaraudadele, et ennast jahutada, siis suurema temperatuuriga kui 37c ma istusin juba ratta taga tuulevarjus. Parim viis jahedus saada oli enda lihtsalt külma veega vahepeal kasta.

Esimene peatus oli Petrovaradini kindluses. Vaade oli uhke linnale ning Doonau jõele. 

Kuna päev oli juba pikaks läinud, siis vaid Doonau jõe ääres kämpasse sõidetud. 
Koht oli väga mõnus ja viisakas. Küll aga elu õpetab. Kiirevoolulise jõgede ääres elavad ka kihulased ja neid oli palju. Niipea, kui päike loojama hakkas, läks ikka hulluks kätte ära, nii et ise kolisin õhtul lõpuks telki varju ära. Õhtu oli samas mõnusalt soe. 

Kuna päike hakkab hommikuti kütma korralikult, siis on mul kaasas selleks puhuks tarp. Kuna päike on juba hommikul päris soe, siis tarp annab hommikul mõned tunnid kvaliteetset uneaega juurde. Lisaks teeb tarp telgi hulga pimedamaks.

Aastatega on kogunud palju erinevat nn setupi läbi käinud matkaköögist. Isiklikult kiirnuudlid jne mulle absoluutselt ei meeldi. Endal meeldib hommikuti mõned praemunad ja paar võikut kõrvale teha. Üldiselt ma väga hommikuinimene pole, aga reisidel meeldib hommikul rahulikult võtta ja korraliku hommikusöögiga päeva alustada.  

Edasi viis teekond meid linna suunas Nikolai Tesla muuseumi suunas. Kahjuks tuli välja, et esmaspäeviti on see suletud. Üritasime BMW muuseumi, kuid sellega oli vaja eelbroneeringut vms, nii et need meil vaatamata jäidki. 

Hommikul läksime Belgrade kindluse juurde. Nuta või naera, aga mootorratastele konkreetselt kirjas, et, parkimine keelatud. Tegemist oli tasulise parklaga, aga mõeldud vaid autodele. 


Õnneks sattusime kokku kohaliku motomehe juurde, kes juhatas paremasse parkla, mis lisaks oli tasuta. Väljas oli stabiilselt 35-36c sooja. Ilm oli küll mõnusalt soe, kuid samas soojus on meie jaoks ka kurnav. Niisiis tuli ka vahepeal end kosutada külma joogiga. 
Meie õnnetuseks taaskord oli probleemiks, et näitused suletud, aga õnneks sai niisamagi ringi vaadata. Andresel oli nimekirjas Roman well, mida vaadata, kuid eks see jääb ka järgmiseks korraks. 


Õnneks oli niisamagi, mida vaadata. Kogu see kompleks nägi äge välja, ilusad vaated ja lisaks oli üks maailmasõja aegne tehnika väljanäitus.

Järgmine peatus oli teel teletorni (Avala tower). Linnas ühes tiheda liiklusega ringristmikul jäin Andresest maha ega ei märganud teda järgi ootamas. Kuna tegin vale pöörde, siis ootas mind 15 km pikkune lisaring, aga tee viis läbi mägiste teede. Mägedes on äge, et vahepeal pm ei kusagil on pisikesi poode, mis pakuvad külma juua. Väljast vaadates ei saagi aru, mis tegelikult ukse taga ootamas on. Nii et varustasin end külmade karastusjookidega ja teletorni juurde tegime lõuna. Kuna eilsest grillimisest midagi välja ei tulnud nende kihulastega, siis oli vaja olemasolev toidukraam ära realiseerida. 


Mis Serbias silma hakkab, siis väga palju on kodutuid koeri. Õnneks polnud probleemi, mida üleliigse toiduga teha. Siiski peab nendega ettevaatlik olema, kuna mõned koerad nagu ikka tahavad mootorrattaid taga ajada. 

Kuna väljas oli jubedalt palav, siis istusime lihtsalt teletornis, kus oli konditsioneer ja jõime külma Coca-Colat ja jahtusime. 

Ööseks vaatas Andres meile järgmise kämpa välja ja sinna suundusime. Lisaks ilmateade näitas, et Belgradile on kole äiketorm peale tulemas ja liikusime pealinnast eemale. Hiljem selgus, et prognoos polnud suuna osas päris täpne ja saime siiski täpselt tormi keskel olla. 

Alguses istusime laagris laua taga. Tuul hakkas järjest tõusma. Üks hetk oli laagris nägi, kuidas lihtsalt asjad lendama hakkasid. Kuna mul oli reisi algusest juba tormi käes korralik kogemus olemas, siis ennetavalt olin igaks juhuks kõik lisanöörid ära pingutanud. Andres seda polnud aga teinud (tema jaoks üldse päris esimene torm telgiga) ja hommikul leidis ühe kõveraks väänatud kaare. Tormi ajal sai siiski võimalikud nöörid tal ka ära pingutatud, mida veel kätte sai. Teine asi, üks hetk hakkas telefon taskus karjuma. Ei saanudki aru, et mis nüüd juhtus, kuni nägin sellist teksti. 

Öösel üks tuttav Eestis oli vaadanud, et olime äiketormis, kus oli 900 lööki minutis. Minu jaoks see number väga midagi ei öelnud peale selle, et taevas sähvis tõesti päris palju. Hommikul vaatasin, et mis vihmaradar siis näitas, Olime suutnud parkida end täpselt epitsentri. 

Hommikuks tänu vihmale oli ilma aga oluliselt mahedam ja jahedam. Hommikul võtsime suuna Golumbaci lossi peale. Kuna öösel oli palju vihma tulnud, siis kahjuks kindluses olid paljud rajad suletud ja avatud vaid kõige lihtsam. Positiivse külje pealt, väljas oli oluliselt jahedam ja nii oli palju mõnusam seal ringi jalutada. Loss ise oli sellegipoolest äge ja kindlasti tasub külastada. 


Visuaalselt nägi kõik see välja nagu filmist. 




Igast põnevat tehnikat vanast ajastust



Edasi siis meie teekond Raudse eesriide teele. Kogus pikkuses me seda läbi ei sõitnud muidugi, kuid sõidetud alal olid vaated ilusad. 



Algselt mõtlesime, et Iron Gates on mõni suurem vaatamisväärsus. Tegelikult oli see vaid piiripunkt (võime ka muidugi eksida, aga selline mulje meile jäi). 


Edasi siis teekond meid ürgsesse orgu (Vratna Gates). Tee sinna tundus mõneti kahtlane. Läks järjest pisemaks ja pisemaks. Kuni lõpuks oli asfaltee, kus on sobilik vaid üks auto korraga liikuma. Tee lõpus oli klooster. Idülliline koht keset oaasi võiks öelda. 



Teekond kunagi vee uhutud orgu vajas umbes 1.5km pikkust matka. Õnneks oli ilm endiselt hulga jahedam, kui varasemalt ja seetõttu kõndimine oli inimlikum. Tee sinna oleks ideaalne kergenduro rada olnud. Sellegipoolest saime seda jalutada.

Nagu ikka, kui pead vaeva nägema kuhugi jalutamisega, siis üldjuhul on kohta ka seda väärt. Väidetavalt kunagi olevat siin vesi voolanud.

Piltidega on raske reaalset vaadet edasi anda. 

Kaugel taustal on Andres näha. Annab vast mastaabi, kui suur see org tegelikult oli.

Naljakas, kuidas nn raskema rattaga muutuvad olukorrad, mida rattaga ette võtaks. GPS järjekindlalt pakkus erinevaid teid, kuhu raske rattaga ronida ei tahtnud. Pilt natuke petab, põhi oli libedaid kive täis, aga raske gessuga ma ei tahtnud ilma korralikke kukkumisraamideta proovima minna. Külje maha panekul on alati risk midagi ära lõhkuda ja nii kaugel kodust seda teha ei taha. Transalpiga oleks aga hea meelega läinud mööda otseteed, aga see juba puhtalt seetõttu, et korralik rauaring ümber ja ratas kergem. Pöörasime rattad ümber ja läksime ringiga mööda asfalti. 


Tagasiteel juhtus aga see, mis öeldakse, et juhtub igal motomehel varem või hiljem. Minul oli siis hiljem peale 14 aastast sõitu avalikul teel. Sõitsime rahulikult minema sealt. Pidevalt oli tunne, et asfalt oli libe (varasemast sajust oli ka märg). Ühes kohas tegin sõiduvea ja käigu vahetusega lasin tagaratta lohasse. Tagumisele rattale enam kuidagi pidamist tagasi ei saanudki ja pidurdasin hoogu lihtsalt maha. Lõpus Andres tagant kommenteeris, et kõik käis nagu aegluubis drift ees, kui lõpuks panin umbes jalakäija kiirusel ikkagi külje maha. Punnitasime koos ratta püsti tagasi ja panime küljest tulnud kohvri tagasi külge. Istume korra koos ratta kõrval ja mõtlesime elu üle järgi. Andres küsis küsimuse, et mis aastast sul esirehv alla on. Ütlesin mälu järgi 2021(olin kodus üle kontrollinud) ja hakkasin rehvilt tähist otsima, et näidata näpuga sellele. Mille aga leidsin , oli üllatus. Tagantjärgi hiljem sain teada, et eelmine omanik oli reisil lasknud mõra tavalise augupaigaga Ukrainas lappida. Mõra ilmselt siis oli seal kummiliimiga kaetud. Müüja jättis aga kõike seda mainimata. Eestis kui rehve veel kontrollisin, siis mälusopist koidab, et mingi mustus oli rehvil, aga pole selline, kes rehve läikima poleerib. Nüüd siis keset reisi kusagil Serbia metsa vahel avastasime siis külgseinast korraliku mõra. Sõitsime ülivaikselt järgmise ööbimiskoha poole, et mõelda, mis rehviga homme ette võtta. Õhtul googledasin küll erinevaid motopoode Serbias, kuid oli vaja ka siiski vahetust. Sloveeniast oli juba kogemus olemas, et asjad ei käi ikka nii, et lendad platsi ja võetakse vahele. Transalpiga oli selles mõttes lihtne, et mul oli kõik kaasas, et saaks ise töö ära teha. Bemmil on aga näiteks Torx 45 jms huvitamaid võtmed vaja, et üldse esiratas alt saada. Lisaks õhukummiga saad rehvi kasvõi jalgratta pumbaga peale, tubeless rehviga aga ilma korraliku suure kompressorita nii lihtne 
pole. 

Sõitsime esimesse lähimasse kämpasse. Kohapeal olid küll sildid, et motomehed pole oodatud, aga tegelikult omanik oli sõbralik ja juhatas meid laagri kõige kaugemasse nurka parkima.

Panin Trans Euro Trail gruppi jutu oma murega üles rehvi osas ja juba hommikuks oli lahendus olemas. Õnneks leidis selline mees nagu Stanko Janković, kes sebis mulle rehvi töökotta ette ja broneeris vahetuse aja ära. Abivalmis inimesi leidub. Tegemist on kohaliku hard enduro mehega. Tema sõite ja tegemisi saab leida siit. https://www.youtube.com/@stanko.jankovic
Niisiis Stanko tegi meile kõik ette ja taha ära ja meie ülesanne oli vaid õige ajal õiges kohal kohal olla järgmine päev 12:00. 
Järgmine päev oli niisiis meil väga tagasihoidlik sõidupäev ja tempo meenutas pigem kohati linnakiirusi. Natuke üle 100 kilomeetri. Kuna saime varakult liikuma, siis oli meil aega maa ja ilm sel päeval. Lisaks enne reisi leppisime kokku, et kusagil linnas võiks teha ühe linna peal pubiõhtu, nii et öö Nišis veeta sobis ideaalselt. 
Et sõit Niši suunaks poleks vaid tuim asfalt, siis tee peale jäid veel Felix Romuliana varemed, kust läbi käisime. 

Esmamulje võib seal küll petta, et tegemist on vaid varemetega. Tegelikult kui ringi jalutada, siis on taaskord üks kena vaatamisväärsus. 

Edasi oligi meie järgmine peatus juba Nišis. Kuna Stanko ise oli pärit Nišist, siis küsisin juba korraga, et ega ta ei tea mõnde head kämpat/telkimiskohta soovitada. Läks tunnike mööda ja saabusid juhised ühesse motoklubisse, mis võõrustab mootorrattureid telklas. Nišis oli meil nagunii plaan minna Skull Towerit vaatama. 

Selle õuduse lasi kokku panna Ottomanide Impreeriumi valitsejad hirmutamaks serblasi mässude eest. Iroonilisel kombel kujunes sellest hiljem aga üks vabaduse sümboleid ja meeldetuletajaid, mis võõrvõim teha võib. 


Senimaania Serbias me polnudki võtnudki ühtegi päris korralikku kohalikku sööki. Põhja-Serbias läksime esimese hooga Golubaci lähedal otsima kohta, kus lõunat süüa, aga ilmselt sattusime kohe tõsise turistika otsa, kus vastu vaatasid 15-18 EUR päevapraed. Seetõttu pikka aega piirdusime vahepeal toidupoodidega ja valides sealt selliseid söödavaid asju, mida meil ei näe. Hiljem saime aga targemaks, et lihtsalt tuleb vältida kohti, kus menüü on inglise keeles dubleeritud. Pildilt võibolla see burger ei tundu suur, aga Andresel oli tõsiseid probleeme, et suudaks selle ära süüa. Lisaks see kohapeal tehtud pihv grillil oli megahea. Rääkimata sellest, et kui meil tihti tuuakse valmis kujul kuklid kusagilt, siis ka sai tehti kohapeal. Kõik see maitses värske, maitsev ja toitev. Sel hetkel me juba kahetsesime natuke, et oleks pidanud enne rohkem kohalikke toidukohti otsima mõistlike hindadega. 


Kui kusagil lõunamaade reisida, siis kindlasti soovitan osta kohalikke meloneid. Kui Eestist on tõsiselt keeruline leida häid meloneid poest, siis lõunamaades tunneb juba hea meloni kaugelt ära. Hästi küpsenud melonil on juba kaugelt tunda magusat meeldivat lõhna. Neid sai reisi jooksu päris mitu söödud. Selline mõnus värske vahepala kuumas päevas. Kuna need on tavaliselt hästi küpsenud, siis supilusikas on ideaalne nende söömiseks. 
Tänane öömaja oli motoklubis Viking-Niš. Seal oli kõik, mida oli vaja. Esiteks oli seal eraldatud motomeestele telkimiskoht, seal sai pesta, wc, asus Nišis ja lisaks saime ka oma planeeritud pubiõhtu ka seal teha.

Ega midagi muus polnudki, kui laager üles. Kohapeal motomehed vabandasid, et täna meil pidu. Tegelikult meil polnudki selle vastu midagi. Kohalikud pidasid sünnipäeva. Lisaks kõigele muule lasti ka kohalikku muusikat. Kuna Andresel on üks vana Kawasaki Ninja ratas, siis eriti koitis tema tähelepanu see laul.

Koht ise oli väga mõnus. Kogu laager asus jõe kaldal. Stiilis nagu pubi, aga avatud taeva all või varjualune. Õhtu jooksul sai kohalike motomeestega veel lauas istutud ja elust olust jutte räägitud. 
Ühtlasi on allpool pildil seekord meie reisi kõige kaugem sihtpunt. Siit edasi oli tee juba kodu suunas.


Järgmiseks päevaks oli meil kohaliku poolt ette tellitud uus rehv ja broneeritud rehvivahetus. Seekord läks alla Michelin Anakee Adventure. Kuna meie reis on möödunud väga suures enamuses asfaltil ja tunda on, kuidas asfaltil hoopis kehvem pidamine, kui meil põhjas, siis sai otsustatud rohkem asfaltile sobiva rehvi kasuks. Võrreldes all olnud Motoz Tractionator GPS rehviga oli uus ikka oluliselt parema pidamisega asfaltil. 
Nagu enne öeldud, siis tee viis meid edasi juba kodu suunas. Mitte, et kohalikest toidupoodidest halba oleks saanud, aga see värskelt kohapeal tehtud maitse on ikka võrratu. Tee ääres vaatad, et kiirtoidukoht, tegelikult aga välimus petab. Tegelikult väga head kohapeal valmistatud toidud taas.
Kuigi Andresel oli kaardile märgitud veel mitmeid vaatamisväärsuseid, siis ajaga hakkas juba kitsaks minema ja sai ette võetud viimane vaatamisväärsus (Resavska Cave). 
Kaardi järgi pidime mäest üles minema. Tegelikult viis tee hoopis matkarajale. Alguses tee nii hull ei tundunudki, kuid eespool läksid kivid järjest suuremaks. Võtsime viimasel hetkel vastu otsususe, et rohkem edasi ei sõida ja parem keerame rattad ümber ja vaatame jala edasi. Parem karta, kui hiljem käia mitukümneid kui sadu meetreid kaljuteelt alla. 

Mida rohkem jala edasi jalutasime, seda enam tajusime, et tegemist oli õige otsusega. Kerge enduro rattaga oleks tore olnud, aga reisil kaugel kodust ei taha riskida sellega, et tehnika ära lõhub.

Mida aga ei tulnud, ei olnud koht, mida otsisime. Selle asemel olime suutnud umbes paari kilomeetrise matkaraja läbi jalutada mäkke üles. Kuna mul olid kergemad saapad, siis mul oli mäkke jalutamine natuke lihtsam ja lõpus jalutasin ette ära, et silte vaadata. Andres oli natuke maad tagapool. Mäe tipus ootasid meid üllatused. Esiteks tuli välja, et mäe tippu läks ka teine tee, mis oleks olnud ka sõiduautoga ka läbitav. Läksin nendelt siis uurima, et ega ei tea, kus see koht asub. Selle peale tuli vaid siirat naeru, et otsitav koht on mõnisada meetrit üles minna, kust alustasime, aga see tänaseks suletud. Selle peale pakuti aga mulle külma õlut lohutuseks. Varsti jõudis ka Andres järgi ning ei jõudnud ka ära imestada, et kuidas palaval suvepäeval peale seda suurt matka ootab külm õlu. Nagu ikka, sai kohalikega natuke elust räägitud. 

Mis majutuskohtadega keeruliseks võib osutuda, on see, et kaardile võib olla koht märgitud, aga see ei tähenda, et enam majutust sealt pakutakse. Teine variant, et suhteliselt vara on koju ära mindud ja pole kellegiga midagi kokku enam kohapeal leppida. Andres otsis sellise uhke koha välja, kahjuks ööbida seal ei saanudki. Lihtsalt mitte kedagi polnud, kes meenutaks kämpingu personali ja telkimas ka kedagi ei paistnud. 

 Kuna aga alati peab olema ööbimise osas ka plaan B, siis üritame silmad lahti hoida ka alati, kui vajalik metsikult ööbida. Kui sinna ööbimiskohta liikusime, siis silda ületades oli juba näha kena koht, kus saaks ka telkida. Niisiis viisaka majutuse asemel läksime sisuliselt üle tee ja panime oma telklaagri üles. 

Doonau jõe ääres on küll ilus, kuid ujumiseks on see jõgi liiga kiire vooluga. 

Ilus, kuid ohtlik jõgi. Sellegipoolest saab kümmelda, et hommikust sõidupäeva värskena alustada.
Nagu ikka, kuuluvad vanade ratastega sõites hulka ka tehnilised viperused. Andrese ratas hakkas tee peal imelikult käituma. Algselt arvas, et rehv tühi. Seda siiski polnud kuni läks järjest hullemaks. Hakkas pihta tee ääres vea otsimine. Lõpuks tuli välja, et ühe poole lenksu poldid olid end vibratsiooniga lahti keeranud. Viga korda tehtud ja sõit sai jätkuda. 
Erilisi emotsiooone see sõidupäev ei teinud, kuna oli transiidipäev. Õhtu veetsime Slovakkias ühes kohalikus kämpingus Resort Barca Košice linna ääres . Seekord oli probleemiks see, et kämping oli puupüsti täis, aga meie õnneks oli jäänud üks tühi koht, mis ühelegi suuremale masinale ei sobinud ja saime oma telgid sinna püsti panna.

Laagris juba kohapeal olles saime aru, et tegemist polnud päris tavalise kämpaga. Teisel pool laagrit olid alpakad. 

Edasine transiit viis meid Leetu. Kokku saime ühes kämpingus, kuhu Andres oli enne mind kohale jõudnud. Transiidi osas hakkasime Slovakkiast eraldi sõitma. Esiteks ma olin hommikul varem ärkaja ja teisiks mulle meeldib rohkem pause teha. Andresele eelistab aga transiiti rohkem sõita järjest. Päeva lõpuks saab aga transiidipäevad nii kiiremini läbitud, kuna igaüks saab oma tahtmise ja vajaduse järgi pause teha. Hullumeelsed kihutajad meist kumbki pole.

Kuna Leedus olles lubas taas mingit rõvedat tormi, siis seekord alustasin juba enne 8.00 sõitmist, et suurema saju ajaks oleks Riias. Oleks võinud veel 15 min varem startida, sest Riia piiril ma selle tormi kätte saingi ja tänavad ujusid nii, et jooni näha polnud. Tegin aega parajaks ühes kaubanduskeskuses ja lõunatasin, kuni suurem vihm möödus ja sai taas uuesti teele mindud. Andrese püüdsin taas kinni Rõngus. See torm, mille vaibumist ma ootasin Riias, oli oma suuna Eesti peale võtnud. Rõngus oli puud teele langenud jne. Arvestades reisi pikkust, siis 3 korralikku tormi selle perioodi peale on ikka palju. 

Kodu juba paistab


Reis kestis 28.juuni kuni 7.juuli. Esimene reisipäev oli poolik, kuna startimine oli otse peale tööd. Andres oli mõned päevad varem startinud ja nautis rahulikku reisitempot. Reisi pikkus minul oli 5466 km odomeetri järgi (nagu reisil selgus, siis BMW odomeeter näitab GPS-ist umbes 5% suuremat näitu). Reisi jooksul sai viibitud seitsmes eri välisriigis. Reisi kogukulu oli ~950 EUR, millest 199 EUR oli uus esirehv koos vahetusega. Arvestades, et me ööbisime väga palju kämpades, siis väga üllatav kulu, sest külastasime ka tasulisi vaatamisväärsusi.. Kõige kallim telklaager oli Slovakkias 25 eur öö, kõige odavam Serbias haagisepargis 5 EUR öö. 

Transiidipäevadel sõime paljuski toidupoe toitu, mida kiirelt teha sai. Lisaks olid mõned tasuta toidupakid Eestist kaasas. Serbias alguses inglise keelega dubleeritud menüüde toiduhinnad hirmutasid ära, tagantjärele oleks pidanud otsima kohe neid kohti, mis polnud turistidele suunatud. Oleks võinud rohkem tarbida kohapeal valmistatud toite, kuigi toidupoodidest sai ka vaadatud toidukraami, mis tundus kohalikku laadi. 

Kohalik suhtluskeel üllatas. Kuigi nad kasutavad kirillitsat, siis kohalikud räägivad välismaalastega palju inglise ja üllatavalt palju ka saksa keeles. Vene keelt peaaegu ei läinudki vaja. 

Kuumus oli väsitav. Sel reisil oli meie maksimumtemperatuur 38-39c. Nagu eelminegi aasta, siis oli mul kaasas kaks eraldi varustust selleks. Kui saime maksimumkuumuse kätte, siis istusin rattal tuulevarjus, et mitte kuuma õhuga pihta saada. Omamoodi tunne.

BMW on õlijahutusega ja sel puudub tehasest ventilaator. Serbia ummik näitas siiski, et mingi lisaventilaator tuleb paigaldada, sest ummikus istudes läks mootori/õli temperatuur esimese punase astmeni. 

Kui muidu olen harjunud, et õli peab juurde valama, siis seekord piisas vaid 1l kaasa võetud õlist ja sellegi kulu oli vaid seetõttu, et peale kallamise korgi tihend lekkis. Lisaks polnud vaja kaasa vedada varulohve jne. Seetõttu oli reisile startides palju vaba lisaruumi ja oli rohkem ruumi nänni kaasa ostmiseks. 

BMW-d ostes oli mu lootus, et sellega on hea kiirteed mugavalt läbi sõita. Reaalne elu näitab, et rattal võib küll jõudu olla, kuid ka kiirustel 120+ tuleb ka mootorist vibratsioon sisse, mis on pikalt sõites päris häiriv. Lisaks muu müra muutub väga häirivaks. Seetõttu tegelik reisi kiirus saab olla siiski suhteliselt sama, mis lahjema mootoriga TransAlpiga. Väga mugav oli bemmiga mägedes asfaltil sõita, kuna jõudu on palju ja bemmil on teistsugune vedrustus, mistõttu serpentiinides tagasipöörded on väga mõnus teha. Häiris aga ratta kaal. BMW tühjana kaalub rohkem, kui TransAlp kõik reisiks vajalik kaasas. Eriti häiriv on see kohtades, kus mingil põhjusel ratast vaja lükata. Üldjoontes aga rahul ja kui väga seiklusi otsima ei lähe ning reis asfaltile sihitud, on väga mugav BMW-ga reisida. Eriti just maanteedel, kus tuul kõigutab vähem, kui kergemat ratast.