Nagu ikka, enne reisi hakkab pihta korraliku hoolduse ja kontrolliga rattale, et vähendada võimalike tehniliste rikete arvu tee peal.
Ja kuna ma endiselt ratas võtab õli, siis taaskord tuli õli kaasa varuda. Etteruttavalt Euroopa suunal polegi see nii mõistlik tegevus, kui põhjas sõites. Päris paljudes tanklates oli kenasti leida ka 4T õli mootorrattale. Vähemalt idas sõites oli hind ka mõistlik.
Kuna ma olin eelmine sügis ära ostnud Metallica piletid, siis tuli teha nii enne korralikult välja puhata ja start peale Metallicat. Kuna mootorrattaga sai kontserdile mindud, siis juhtumisi sai vara kohal oldud ja tagantjärele selgus, et võrreldes muu rahvaga, olime sisuliselt lava ees.
Peale kontserti sai natuke veel kohmitsetud ja ~02.00 ajal oligi start.
Arvestades põhjas elades suve võlusid, siis Läti piiri võtsime juba vastu peaaegu valges.
Esimese päeva eesmärk oli nagunii transiit ning varsti olimegi juba Läti-Valgevene piiril. Esimene piiriületus passikontrolliga. Nagu ikka SRÜ riikide piire ületades, saime veeta piiril järjekorras nii, et masinad edasi ei liikunud.
Kui lõpuks jõudsime passikontrolli ja masina impordi deklarite juurde, siis Andres tegi saatusliku vea. Küsis inglise keeles deklaratsiooni. Kõik tunduks nagu lihtne, aga kahe inglise keeles paberi välja printimine võttis julgelt üle poole tunni. Pakkudes, et võime ka ikka vene keeles täita, oli vastus, et kohe saab. Ja nii me siis ootasime. Peale keskmisest põhjalikumat kontrolli saime siiski üle piiri. Esimeses tanklas saime siis rahulikumalt maha istuda ja hakkasime vaatama, et Andrese esirehv on kuidagi liiga kiirelt kuluma hakanud. Enne reisi tundus, et kui sopa sisse ronima ei hakka, siis sõidab kenasti ära, enam nii ei tundunud. Peale seda hakkas pihta uue esirehvi otsimine. Lõpuks aga erinevaid kohti uurides jäi tee peale üks mees Minski rattaga, kel tundus täpselt õige rehv ees olevat ning andiski Minkis aadressi, kus uut rehv leida võiks. Uus rehv oli üllatavalt odav, umbes 20 eurot. Pildil õnnelik mees oma uue rehviga.
Edasi tuli siis töökoda leida, kus saaks rehvi ära vahetada. Täisteenus on sealmaal on 12 eurot koos tasakaaluga. Ühtlasi, kes reisivad matkaratastega, siis tasub esiratas ka tasakaalu panna. Pikka maad asfaltil on etem sõita. Levinud väide offroad enduromeestelt, et mõttetu tegevus, aga tegelikult maanteel on abiks ikka.
Erinevalt tavapärastest reisidest oli seekord ilma paljulubav ja esimest korda tegelesime harukordse faktoriga, et on palav. Valisime maanteelt vaadates ja kaarti uurides omaarust hea koha. Seda ta oligi ja õhtu lõpuks olid ka kohalikud kalamehed siin oma laagri üles pannud. Läks neil aga nii õnnetult, et kell 10.00 hommikul läks viimane minema ilma ühegi kalata. Samamoodi nagu mina.
Olime ju varustust ostnud varasemate reiside ja Eestimaa ilma põhjal. Vihma ja tuulekindel varustus muutus juba +25c juures liiga palavaks. Polnud veel väga palju sõitnudki, kui juba selliseid tundmatud probleemid ilmnesid.
Nagu ikka, ei saa läbi ilma kohustusliku tanki pildita. See oli tegelikult suurem memoriaal 2. Maailmasõja auks/mälestuseks.
Kuna ilm oli ilus, siis üritasime jälgida reisil põhimõtet, et mööda kõige lühemat teed sihtkohta. Tee peale jäi ka selliseid alasid, kuhu autoga sattudes saaks vaid kiruda, et kuhu GPS nüüd juhatanud on. GPS-i seadistus oli ka, et anna lühemat teed. Tegelikult olid kõik sellised alad täitsa teed, lihtsalt mõne masinaga keeruline läbi. Nii me vaikselt kulgesime, kuni jõudsime Valgevene-Ukraina piirile lähedale. Õnneks üks kohalik, kes juhuslikult töötas piiripunktis, hakkas Andresega juttu tegema. Meie teekond näitas läbi kohalike piiripunkti, kust poleks läbi saanud. Juhatati õigele teele ja liikusime rahvusvahelise piiripunkti suunas. Valgevenest lahkumine oli lihtne, küll aga mitte nii lihtne polnud Ukrainasse saamine. Kuna mul on Vene viisa passis ja olen Venemaad varem külastanud, siis sain aru anda piiripunktis miks, mida, kust jne ma Venemaal tegin. Lõpuks sai veel kaardi peal näidatud, et mis piiripunkte ma läbinud olen. Eesti Ukraina konsulaat jagab küll infot, et teiste riikide piiriületuse templid ei oma tähtsust, kuid päris nii see ikka polnud. Peale seda sai templid passi ja sai hakata Ukraina poole sõitma. Kohe üle hakkas silma, et päris paljudel olid hambad välja langenud või siis puuduvad hambad kuldhammastega asendatud. Tšornobõl oli linnulennult vaid ~80km kaugusel. Kuna päev oli pikk selja taga, siis sai laagrisse jäädud.
Edasi liikusime suunaga lõunasse. Teel oli kontrollpost, kes kontrollis meie dokumente ja lasi edasi. Tšornobõli tsoonist saab transiidi korras läbi sõita mööda maanteed. Korra saime vale pöörde teha При́п'ят suunas, kuid sõbralikud valvurid suunasid meid õigele teele tagasi. :) Muuseas, kõik kellele meeldivad sihvkad, siis terve Tšornobõli lähedane piirkonna ala on põlde täis :)
Raske on aga naeratust tagasi hoida, kui umbsest vihma ja tuulekindlast varustusest on saanud ümber kolida igalt poolt õhku läbi laskvasse varustusse. Edasi oli 30+C temperatuuriga mõnus sõita. Ainult, et kui vahepeal 36+C ära tuli, siis hakkas ka sellega palav, sest tunne on nagu keegi soojapuhuriga üritaks keha soojendada.
Kel muideks on plaanis Ukrainasse reisile minna, siis sellised luksuspeldikud on seal piirkonnas täiesti tavalised. Tavalist vesikäimlat leiab vaid suurematest linnadest ning asutustest.
Lõpuks jõudsime läbi suure palava (minul on isiklik rekord 36c soojas sõita) Odessase. Olgugi, et suhteliselt tuntud koht puhkamiseks, siis tegemist on täieliku turistikaga. Linn on autosid täis, rannas on raske leida vaba kohta jne. Mootorrattaga sai tasuta parkida, autoga tuleb parkimistasu maksta. Vaba ruumi on keeruline leida. Kui reaalselt puhkamiskohta tahad, siis tuleks võtta 5 EUR lamamistool. Rannas on aga õlu odav 1 EUR ning Mojito 1,5 EUR. Sellegipoolest kogu aeg oli mega palav olnud, siis rannas saime lõpuks kerget vihma. Kel aga plaan Odessa randades vedeleda, siis antud pilt illustreerib hästi, kui palju inimesi seal on.
Kuna suur linn väga ei paelunud, siis hakkasime liikuma linnast välja, et telkima minna.
Edasi hakkasime veel lõuna poole Zatoka suunas liikuma, mis on maakitsus Mustas Meres. Kuna taas hakkas pimedaks minema, siis leidsime huvitava koha jõe äärest, mis oli mõeldud kalastamiseks. Jõe äär oli putkasid täis, kuhu kalamehed said ööseks jääda kala püüdma. Hommikul väravas tervistas taas meid mingi mees, kes oli Eestis käinud ja kuulsime mõned eestikeelsed sõnad.
Kuna ma olin varasemalt ennast päikese käes ära põletanud tänu lühikestele pükstele, siis endiselt otsisin midagi pikemat jalga. Tundub lausa ulmeline, aga lihtsalt ei kohta kohta, kus saaks pikki pükse osta. Zatoka maakitsusel üritasin taas ka õnne, kuid ega sealgi seda polnud. Selle asemel oli seal võimalik osta igasugu "Guessi" ja "Hugo Bossi" tooteid otse turult. Hinnad kõik olid dollarites. Üldse tegemist on päris kalli piirkonnaga Ukraina kohta ja tundub, et see ongi rohkem suunatud välisturistidele. Sisuliselt kohe peale pildistamist saime kohtuda ka kohaliku patrulliga, kes meile alkokontrolli tegi. Tundus, et ta polnud siiski rahul, et me palavaga olime vaid vett joonud ja pettunult meid teele tagasi. Erinevalt Eestist on sealmaal alkoholi test nii, et pead politseile näkku puhuma. Ühtlasi on pildil reisi kõige kaugem sihtpunkt Zatoka. Edasi sealt läks tee vaid ülespoole põhja suunas.
Liikusime piirile ja üllatavalt kiiresti saime siiski piiri ületatud. Kui tavaliselt pead jooksma mitme putka vahelt, siis Moldovasse minekuks oli Ukraina ja Moldova ametnik samas putkas ja piiri ületus oli äärmiselt kiire. Varsti olimegi juba Moldovas ja lõpuks ometi hakkas tulema ka natuke huvitavamat maastikku, kui vaid tasane tee.
Enne reisi sai tuttavalt moldovlaselt küsitud natuke Transnistria kohta. Soovitud oli, et ära mine-elav muusem, ohtlik, jube. Kuna see tundub nii jabur koht, siis ja teist korda ei viitsiks ilmselt sinna minna, siis tuli ikka ära käia. Peale Ukraina-Moldova piiri võtsimegi suuna Transnistria poole. Endiselt meie põhimõte oli, et mööda lühemat teed, kust GPS näitab. Antud kohast me siiski läbi ei läinud. Sarvedega elukas tundus suurem piire kui mõni sopane tee.
Esimeses kontrollpunktis aga tabas üllatus, kui Andres oma passi ei leidnud. Kuna seda polnud ei kusagil, siis otsustasime minna piiri peale vaatama, et ega sinna ei jäänud. Ja vedaski, sest ta pass oli piiril valuutavahetusse jäänud ning kenasti hoiule pantud. Peale seda läksime uuele katsele. Selleks ajaks olid juba uued ametnikud punktis. Vaatasid meie passe, tegid kõnesid, rääkisid midagi, millest me aru ei saanud ja lõpuks soovisid head teed ja saatsid järgmise punkti poole. Järgmises punktis aga saime sõimata, et kuidas siia saime ja saadeti tagasi. Peale seda leidsime lõpuks tasuta Wifiga koha ja hakkasime googeldama ja tuleb välja, et välismaalased saavad vaid Tiraspoli kaudu riiki siseneda. Miks me üldse Ukraina kaudu Transnistria ei läinud? Põhjus on väga lihtne, vastasel juhul oleks me Moldova jaoks piiririkkujad, kuna Moldova ja Transnistria jagelevad oma identiteedi üle. Transnistria on Venemaa sateliitriik, samas on ta olnud Moldova osa. Igaljuhul piiriületus läks suhteliselt lihtsalt. Pidime maksma 4 EUR teemaksu (kursi järgi oleks olnud 3,2 EUR, aga meil polnud kohalikku valuutat). Kuna me ei tahtnud erilisi seiklusi otsima hakata, siis läksime vaid Tiraspoli suunas.
Midagi erilist seal vaadata pole, küll aga hakkab silma Vene sõjaväe kohalolek. Sildade juures istuvad Vene sõdurid oma soomukitega. Taaskord ilmselgetel põhjustel ei hakanud sellistest asjadest pilte tegema, vaid pildistasime vanarauda :)
Tiraspol on imelik linn imelike poodidega. Poed on kaupa täis, aga kui tahad õhtuks valmis toitu osta, siis ega midagi osta pole. Kapid on suuri külmutatud lihakamakaid täis. Valmistoit on sai ja vorst. Teine huvitav asi, mis silma hakkab, et poodides kliente sisuliselt polegi, küll aga terve pood on töötajaid täis ja kõik askeldavad. Kaubad on ülikorralikult ja kohati ka kunstiliselt välja pandud.
Tegemist oli siiski reisiga, kus ööbimine telkides ja ega seegi öö erand polnud. Tõmbasime Tiraspolis parki, mis meenutas natuke meie RMK metsaradasid. Järgmine päev sõitsime linnas natuke ringi. Linnas endiselt hakkab kenasti silma Vene sõjavägi. Vahelduseks kohtab ka natuke Transnistria enda sõjaväge.
Tegemist aasta 2019., kus sirp ja vasar on teemas.
Ja nagu õigele Nõukogude riigile, siis Lenin on ikka au sees.
Ja veel natuke elementidest, mis linna "kaunistavad".
Kes aga külastada tahab, siis nimetaks siis Transnistriat linnuke kirjas riigiks, aga ei usu, et ma enam rohkem sinna riiki reisiks. Vaadata ja teha pole seal suht midagi.
Edasi liikusime Cricova veinitöötusesse. Linna alla on kaevatud umbes ~150km tunneleid ja see number järjest suureneb. Maa all oli ka mõnusalt jahe.
Lisaks veini kääritamisele on rajatud ka sinna veinikeldreid. Lisaks on rikastele (poliitikutele) ka oma koht veinide hoidmiseks hoolimata sellest, et ilmselt mitmed seal olevad veinid polnud enam joodavad.
Kui hakkasime linnast välja sõitma, siis hakkas silma üks kohalik vangla. Võrreldes sellega tundub Tartu vangla lausa 5* hotell.
Lisaks veinikeldritele on Moldovas ka muud huvitavat vaadata. Kuna suurtest linnadest on meil mõlemal suhteliselt kõrini, siis oleme alati eelistanud pigem vähem rahvarohketes kohtades käia. Niisiis, kuna ma olen korra nagunii varem Chișinăus (Moldova pealinn) käinud ja ega Andres polnud ka vaimustuses järgmistes ummikutes passimisest, võtsime suuna Orheiul Vechi poole. Tegemist on ajaloolise kohaga, kus vanasti on alnud erinevad kindlused. Tänapäeval on seal uhke klooster, kus senimaani elavad veel mungad.
Vaade on seal vägagi uhke.
Kuna koht tundus mõnus olevat ja jällegi oli kohalikel tehtud telkimiskoht sinna, siis otsustasime ka ise seal ööbida. Kohapeal üks vanem tädike müüs oma tehtud veini, mis maitses hulga paremini, kui Eestis poes müüdavad veinid. 1.5l kõigest 2 EUR. Andres ostis kodustele ka kohalikku puskarit kaasa.
Kuna kahjuks ajaga on nagu ikka reisidel piiratud, siis paratamatult tuli vaikselt kodu suunas liikuda ja järgmine riik oligi juba suunaga tagasi Ukraina. Ühtlasi on see senimaani kõige rohkem heas mõttes hämmingut tekitanud piiripunkt. Läksime Põhja-Moldova kaudu Ukrainasse. Kogu paberimajandus nii Moldova kui ka Ukraina osa aeti ühes putkas ära. Ei olnud ka piiril järjekorda. Tundus, et teeme midagi valesti, aga templid saime kenasti passi ja ju siis oli ikka korras. Edasi liikusime Hoverla suuna. Seal peaks olema 2061m kõrge punkt merepinnast. Kuna sinna oli natuke sõita, siis seekord ööbisime mägedes umbes 700m kõrgusel. Loodus läks üha enam ilusamaks, aga ka jahedaks. Orus oli öösel vaid 10c sooja ja seda juulis.
Hommikul vaade oli aga seni reisil olnutest kõige ilusam hoolimata kargest hommikust. Vanaegsed rongid lisasid veel idülli juurde.
Tee, mis Horleva viis ja mis oli täiesti ametlik tee, oli suhtkoht kohutav. Tee peal oli näha, kuidas autod olid oma karteri põhju puruks sõitnud ja õlirada oli järgi. Osad reisibussid olid vaid poole maa peale sõitnud. Oleks saanud veel kõrgemale, aga see oleks tähendanud suurt jalgmatka. Kõige kõrgem punkt, mis mootorratta peal ära võtsime, oli kõigest 1251m. Enne seda tuli veel maksta rahvusparki pääsemise tasu. Küll aga tavalise sõiduautoga ega ilma põhjakaitseta mootorrattaga ei soovita sinna sõita. Oht oma masinat ära lõhkuda on liiga suur. Ka minu ratas sai vastu põhjakaitset mitu head pauku.
See pilt on näidiseks, mis tüüpi tee mäkke üles läheb. Tegelik tee olukord on sootuks hullem.
Kehva koha peal lihtsalt ei jäänud pidama, et pilte teha. Mootorrattaga reisijatele vihmaga on kindlasti sigalibe seal sõita, kuna sõidetakse sisuliselt maasse vajunud kivide peal.
Täiesti tavaline olukord mägedes, kus kariloomade karjatamine käib üldkasutatava tee peal.
Edasi liikusime Lvivi kindluse suunas, mis oli ka ühtlasi viimane planeeritud vaatamisväärsus tee peal. Linnas oli üllatavalt palju munakiviteid. Mitte lagunenud, vaid head korras ja täiesti sõidetavad.
Linn ise tundus ka viisakas. Kel tulevikus mootorrattaga plaanis minna kindlust vaatama, siis vihjeks, et tee pealt saab täitsa kenasti üles sõita ja ei pea kogu varustust pikka teed kaasa vedama. Meie seda kahjuks enne ei teadnud. Tipust avanes uhke vaade linnale, kuid nagu ikka, siis klassikaline Ida-Euroopa vaade oma paneelmajadega ja vaade polnud mitte midagi erilist.
Edasi liikusime vaikselt taas kodu suunas. Nagu ikka, siis tee pealt maha keerates meil jälle vedas kohaga, kus kohalikud käivad lõket tegemas ja telkimas. Niisiis kõik oli olemas, taas lõke üles ja sai ilusat suveõhtut nautida. Teisel pool jõge oli mingi noortelaager vms ka, nii et keskööni kuulsime veel parimaid slaavi pophitte.
Vahepeal jäi hulga pilte tegemata. Hommikul pakkisime asjad kokku ja läksime piiri peale. Arvasime, et tuleb tavaline piiriületus nagu ikka, et küsitakse kust tuled, kuhu lähete, kaua reisite. Kui piiripunkti jõudsime, siis paluti teise ritta minna, kus järjekorras oli vaid üks auto. Olime juba õnnelikud, et jälle veab ka saadetakse meid taas esimeseks ja saame kiirelt üle piiri. Läks aga teisiti. Valgevene piiril oli mingi huvitav narkotesti aparaat, mis reageeris pea kõigele, mis mul kaasas oli. Andresel seevastu mitte midagi. Selle tulemusena viidi mind ülekuulamise ruumi kaheks tunniks vestlusele ja läbiotsimisele. Samal ajal väljas Andrese silme all hakati mu ratast läbi otsima. Tester ise nägi välja selline, et mingi paberiga hõõruti vastu materjale ja siis sama paber pandi masinasse. Alguses tester näitas mul heroiini, seejärel hakkas mdma-d näitama ning lõpuks morfiini. Läbiotsimise käigus pidevalt toonitati, et kui sul midagi on, siis anna parem ise enne teada, kui meie leiame. Kui meie leiame, siis lähed Valgevenes aastateks vangi. Andresel oli veel kaasas natuke üle normide alkoholi ja suitse, kuid see neid minu kõrval väga ei huvitanud. Uurisid vaid, et kas Andres on kõva suitsumees. Kuna mul narkootilisi asju polnud, siis ütlesin, et otsige, mul pole midagi sellist. Lisaks uurisid ka, et kas olen sellised asju tarvitanud. Vastuse peale ei iga natukese aja pärast ikka pinnisid sama küsimusega. Lõpuks palusin siis, et viigu mind arsti juurde ja teeme testid. Ei viidud ja ikka jändasid oma testriga edasi. Mingihetk tuli väljas mingi tüüp ja kutsus meid siis välja, et võtku ma oma rattalt veel mingid plastikud küljest ära. Kui need sai ära võetud, siis mingi hetk oli 180 kraadi suuna muutus järsku, et pange asjad kokku ära. Seejärel saime veel umbes pool tunnikest oma passe oodata, kuni mingi eraldi tädike need meile ära tõi. Ise kahtlustan, et kogu selle jama tõi mulle kaasa Ukraina turult ostetud püksid. Kuna piiri peal jama head ei tõotanud, siis otsustasime, et sõidame otsejoones EU-sse ära. Tee peale jäi üks tuumalelektrijaam. Polegi slaavi maades neid nii lähedalt näinud. Andrese ratta karpad hakkasid ka taas jamama. Kuna üks siiber kippus kinni jääma, siis maanteekulu oli kohati ulmelised 9l/100-le, kui minu oli samal ajal 5.5l/100-le.
Sõitsime Leedu piiril lähedalt ja siis tekkis otsus, et sõidaks juba varem Valgevenest välja ära. Kuna meie moto oli, et tagasi ei sõida sama teed, vaid edasi ja pigem otsemat, siis nii sõitsimegi. Esimene piiriületuse koht, kuhu jõudsime, ei olnud siiski ületatav. Kohalikule sõnul pidi lähedal olema teine piiripunkt. Niisiis pöörasime seal otsa ringi ja läksime järgmist piiripunkti otsima.
Järgmine piirpunkt aga osutus selliseks, millest esiteks öösel üle ei saanud ja teiseks oli see vaid ka kohalikele mõeldud. Saime käsu vaid siit tsoonist tagasi sõita ja lähimast asulast endale öömaja hotellist otsida.
Kuna vihma sadas, oli pime, siis lõpuks otsustasime, et pöörame siiski esimese tankla muruplatsile ära ja ootame järgmise päeva ära. Viisa veel kehtis siiski 24h.
Järgmine päev Valgevene-Läti piiril Valgevene poolel läks kiirelt. Seevastu lätlased tegid erinevalt Andresest mulle topeltkontrolli. Ju siis Valgevenest sain ma omale kuskil mingi märgi külge. Kodutee aga sujus rahulikult ilm läks järjest soojemaks ja varsti olimegi Tartus tagasi. Saigi selleks korraks seiklus läbi. Kokku oli reis 4365km ja kestis 10 päeva. Reis toimus 19.juuli kuni 28.juuli. Reisi maksumus oli 420 EUR, mis sisaldab kütet, viisat, toitu jne(+~220 eur reisil juurde soetatud varustus). Kõik ööd ööbisime telkides. Vanade rataste kestvusest. Reisil hakkas mul neutraaliandur jamama. Õli kulus 3,2l. Vana Africa Twini õlikulu oli reisil 2,8l, mis iga reisiga järjest suureneb. Lisaks siis karpa siiber, mis kinni jäi.
PS! Hiljem Eestis sai üritatud ka, et äkki politsei viitsiks mu riideid ise testida. Vastus oli aga ei, kuna Eesti Politseil puudub tehnika selle jaoks. Ainus variant sellises stiilis testi teha nagu mulle piiril tehti, oleks pöörduda Kohtuekspertiisi laborisse ja maksta kena summa testi eest. Läksin aga lihtsama vastupanu teed ja pesin kogu oma varustuse kodus ära. Loodetavasti selliseid "seiklusi" rohkem enam mul ette ei tule. Küll aga järgmine kord Vene piiri ületades Koidulas tuli mingi erariiietes mees lisaks kontrollima ja tehti topelt pildid autost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar