esmaspäev, 17. september 2018

Tartu-Murmansk-Nordkapp-Tromsø-Trondheim-Trollstigen-Stockholm-Tartu

Kuna eelmine aasta tehnika jubedalt lagunes, siis oli plaan see aasta eelmise aasta reis lõpetada. Kuna aga nagunii oli suund Nordkapp, siis sai seekord reis natuke uhkemalt ette võetud ehk siis plaan oli enamus Norra rannikust läbi sõita.
Reisi marsruut nägi välja umbes-täpselt midagi sellist. Kuna Gmaps tahab väga marsruuti pakkuda ja tasuta versioonis saab kuni 10 punkti sisestada, siis las jääb see 90% täpne teekond. Soomet me siiski ei läbinud. Reisi kogupikkus oli 5934 km odomeetri järgi. Reis oli 10.august kuni 20.august.
Arvestades eelmise aasta kogemusi, siis see aasta sai hulga varujuppe kaasa võetud+ratast hulga ümber ehitatud.
Erinevalt eelmisest aastast, oli see aasta reisil kaasas alumiiniumist kohvrid. Lisaks uus pingeregulaator ning CDI(elektrooniline süüde). Vanad elektriosad rändasid varuosadena kaasa. Kuna lõpuks sain keevituse korda, siis sai ka keevitatud uued kohvriraamid, lapitud põhjakaitse kinnitused ning tellitud ette mootorikaitserauad, mida siiski pidi ka ümber tegema, et sobiks külge. Lisaks veel karburaatoritel remontsisu sees ning nipet näpet juurde. Võib öelda, et ratas hakkab juba õige matkaratta mõõtu välja andma.
Kuna kilomeetreid oli palju plaanitud, siis esimene päev otsustasime teha Ironbutt Challenge ära, mis kujutab endast 24h jooksul 1600km. Kes varem sellest kuulnud pole, siis Wikipeadia abistav link.
Selleks startisime ~9.00 Tartust Koidula piiripunkti suunas. Koidula piiripunktist Murmanski oleks olnud natuke üle 1600km, millega oleks kenasti kvalifitseerunud.
Üle piiri jõudes sai tanklas paagid täis pandud, pildid odomeetritest tehtud koos kütusetsekiga. Ilm oli ilus ja algus oli paljulubav.
Aga saime sõita vaid ~50 km, kui sõbra ratas sõidu peal välja suri ning tuli hakata lahkama probleemi, et miks ratas ei tööta.
Etteruttavalt ütlen, et kogu jama põhjus oli originaali pähe ostetud alles hiljuti vahetatud pingeregulaator, mis ajas + klemmi lühisesse keresse. Alguses oli sümptom lihtne, et läbi põlenud kaitse ja ostetud sai tanklast õige nominaalväärtusega kaitse asemele. Kaitsme pesasse pannes hakkas aga sulama kõik muu, aga mitte kaitsme enda osa, mis oleks pidanud sulama ehk probleem süvenes.
Niisiis korjasime oma tööriistad välja ja hakkasime viga otsima. Kuna pingeregu oli hiljaaegu välja vahetatud, siis see oli vist üks viimaseid asju, mida kontrollitud sai, mis lühistada võiks.
Põhimõtteliselt sel hetkel, kui vea algpõhjuse jälile saime, pidas kinni üks kohalik mootorrattur ja suureks imestuseks oli ta enda rattal juhtunud mingi analoogne jama, mistõttu sama ahel oli ära sulanud ning ajutise või mitteajutise lahendusena ratta taas tööle saanud. Ja nii ta siis Twini remontiski. Kuna igasugu kaitsme pesad ja juhtmed olid omadega läbi, siis sai korjatud minu ratta lisavalgustuse juhtmestikku ära, et teine ratas tööle saaks. Aga tööle ta sai ja umbes 18:00 ajal saime taas liikuma. Arvestades, et palju me rattad lagunevad, siis oli sel hetkel tunne, et abivalmis venelastele peab igaks juhuks pudel viina kaasas olema. Kuna aga seda hetkel ei olnud, siis sai neid juba natuke rohkem toodud, et päris aitäh eest see suur abi poleks olnud.
Kui lõpuks liikuma saime, siis sai KFC üks mõnus õhtusöök ligi võetud. Antud päeval oli ka ilmselt meie reisi kõige kuumem päev, mistõttu refill oli eriti mõnus seal.
Pidasime edasi plaani, et mida nüüd teeks. Kuna peaaegu terve päev oli ära kulunud, mis ühtlasi pidi olema ka meil varupäev äparduste jaoks, siis otsustasime, et üritame siiski 24h jooksul Murmanski poole teele panna, sest see tee tuleks nagunii ära sõita. Õnneks eelnev öö oli korralikult mõlemal välja magatud, mistõttu unega väga probleeme polnud. Küll aga mõnus oli reedeõhtune liiklus, mida nüüd sõitma pidime.
Edasi läks reis juba väga Ironbuti tempos, nii et isegi pilte polnud aega teha, et ikka jõuda 24h sisse.
Esimene suurem paus oligi juba polaarjoonel.
Päris korralik uhamine oli, kuid mingi hetk tuli tunnistada siiski fakti, et uni hakkab peale tükkima ja hommikul 8:20 ajal aga pidime siiski tunnistama, et tuleb natuke aega puhata ka. Selle tankla taga sai aga üritatud magada. Arvestades, kui palav oli, siis uni oli päris kehv.
Natuke peale 12:00 hakkasime aga taas uuesti liikuma. Alguses me ei mõelnudki enam Ironbutile, kui natuke sõites ja sõidu ajal kalkuleerides, oli meil täitsa olemas teoreetiline võimalus, nii et hakkas taas uhamine pihta. Küll aga ees olevad teetööd olid oodatust suuremad ja pikemad, mistõttu võtsid need kaua aega ära ja meie saavutuseks jäi 24h jooksul 1410km.
Kuna eesmärk oli siiski sihtpunktide suunas liikuda, siis sai endiselt edasi sõidetud kui millalgi õhtul hakkas jube uni peale tulema ja sai väike alla tunnine powernap tehtud metsa vahel. Kuna ilm oli ilus, siis lageda taeva all väike powernap. Ainult, et sääski oli jube palju.
Kuna nagunii 24h sisse oma sõitu ära ei mahutanud, siis esimene tõsisem telkimine saigi kusagil Murmask "Highway" ääres, mida alles ehitati.
Edasi oli aga siiski suht uhamine ning lõpuks me kauaoodatud linna kohale jõudsimegi. Mida rohkem põhja jõudsime, seda enam kiviseks ümbruskond muutuma hakkas. Nii on ka näha linna sildist, mis asub põhimõtteliselt kivide peal.
See linn oli midagi sellist, et ootad ja tahad sinna kohale jõuda, aga kohale jõudes pettumus. Murmansk on täielik tööstuslinn. Vaade linnale on kortermajad, raudtee ja sadam. Omamoodi huvitav, aga kindlasti mitte klassikaline turistikas.

Nagu ikka ühes õiges vene linnas, oli ka seal Teise Maailmasõja monumente täis.Monument oli nii suur ja uhke ning lisaks veel mäe otsas, et keset linna oli ka seda näha, kui just mõni maja ära ei varjanud.
Algne plaan enne reisi oli üks öö selles linna veeta, aga kuna nagunii olime ajagraafikust maas, siis asusime edasi teele Norra piiri suunas. Enne seda sai veel kohalikust putkast mingist wrapi laadset asja ostetud, mis maitses ülihea. Kohapeal tankides tegin mina oma klassikalise õli peale valamise, kui sõber vaatas, et ka et Africa Twin, mis polnud tal siiamaani õli põletanud, oli ka hakanud ka õli põletamisega tegelema. Õnneks oli mul reisiks kaasa võetud 4l õli + tal pea 1 liiter, nii et sellega olime heas seisus. Tsikliõli Venemaa põhjaosast pole just lihtne leida, eriti kui ei tea, kust seda otsida. Kel õli vaja reisil peale valamiseks ja ei vaja udupeent õli, siis julgen soovitada Valvolini õli tema valamise tila tõttu. Ülimugav. 
Mitte enam väga kaugel Norrast hakkas silma mingi suurem korras plats, kuhu sisse keerates leidsime lausa väljaku Teise Maailmasõja auks. 
Seekord sain lausa päris viisakas seisus tanki kõrval oma rattaga pildi ära teha.
Teel piiri poole kohtas ka tee peal tragikoomilist, mida ilmselt kohtab vaid ida pool reisides. Politsei Ford vilkuritega  kihutab kuhugi ja tema taga mingi BMW nillib möödasõidu võimalust. Vaatepilt täpselt selline nagu mõnes komöödiafilmis. 
Tee piiri poole hakkas aga meenutama rohkem nagu mõnest sõjafilmist ja on mõeldud turistile vaid transiidi jaoks. Kõigepealt oli esimene tõkkepuu, kus kontrolliti dokumente ja uuriti, et mis siin teeme. Kui jäid meie vastusega rahule, et sõidame Norra poole ja prosta transit, siis lasti meid liikuma. Raadiosaatjast teavitati järgmisse kontrollpunkti, et need rattad liiguvad sinnapoole. Järgmises kontrollpunktis teavitati taas kedagi, et need rattad siin. Kogu see vahepealne ala oli sõjaväebaase täis. Tankid seisid parklas nagu meil mõne poe parklas autod ning päris palju kilomeetreid tee kõrval oli mingisugune polügon, mille ümber sõdurid koertega jalutasid. Hiljem kodus Google Mapsist sateliidivaatest seda asukohta uurides, oli ilmselgelt kõik see ära blurritud, et sateliidivaatest midagi ei leia. Võrdluseks Eestis Kuperjanovi baasil loe kasvõi kogu masinapark kokku. Lõpuks saabus aga Norra piir, mille ületamine oli ikka meeldivalt kiire ja lihtne võrreldes Vene piiriga. Vahepeal oli me sõber vihm ka kohale jõudnud. Võrreldes vahepealse 29c temperatuuriga, oli nüüd 10-12c ja vihmane. 
Kuna antud reis polnud stiilis, et käia muusemides jne stiilis kohtades, siis väheke künklikum ja kivisem maastik oli meie jaoks juba omaette huvitavam vaatamisväärsus, mida me tegelikult vaatama tulimegi. Tulles parasvöötmest lähispolaaralale on ümbritsev loodus täiesti teistsugune. Kui Eestis on mustikate aeg juuli keskel, siis seal oli augusti keskpaigas need alles valmimas. Kui meil on päris palju okaspuid, siis põhjas kasvab kidurat võsa. Sel ööl üritasime lõket ka üles saada, kuid kuna kõik oli ümberringi märg ning puud läbi vettinud või toored, siis ebaõnnestunud katseks see jäigi hoolimata hulga bensiinist ning saksa vanapaarikeselt saadud mingist lõkkesüütajast, kes ka sealsamas ööbisid.  Kui eelmine reis lagunes mul hoolega ratas, siis see reis oli teistmoodi, et lagunes kõik muu. Venemaal vibratsiooniga läks seikluskaamera Eken H9 korpuse kinnitus raami küljest katki. Sõna otseses mõttes korpuses läks sodiks. Üks telgi kaar oli puru ja mõni tund enne telkimist mu uhkel bensiinipriimusel suri üks tihend ära, mis siis isoleerpaelaga tuunitud sai. 
Ei teagi, kui kõrgel olime, aga päris äge tunne oli näha, et pilved meist enam väga palju kõrgemal polnud. Ilm oli sombune ja õhk niiske. 

Temperatuurid olid aga mõnusad. Vahepeal sai ikka kodustelt kuuldud, kuidas neil sealpool on 28c sooja. Antud hetkel tegi küll veidi kadedaks, kuid loota nii kaugel põhjas sooja, oleks ka natuke naiivne.

Huvitav oli see, et terve ilm oli neid põtru täis. Iga natukese aja tagant kohtas mõnde põtra. Küll suuremas, küll väiksemas karjas. Erinevalt tavalisest metsloomast need seal küll inimest ei karda. Jalutavad täiesti süüdimatult mööda sõiduteed ringi ja mootorsõidukitest suva. 
Andres poseerimas vana koolimaja taustal Nordkapi lähedal. Ühtlasi vedas pildiga, et sai matkavõistluseks kogemata tingimused täidetud. Tegemist oli koolimajaga, mida kasutati filmivõtetel. 

Lõpuks jõudsime siis kaua oodatud sihtkohta, kuhu eelmine aasta ei jõudnud. Kuna varasemalt olime välja uurinud, et tervislikke eluviise harrastavad inimesed(jala, joostes, jalgrattaga jne) saavad tasuta vaatama minna (muidu pilet 279 NOK ehk umbes 28,4 EUR), siis parkisime rattad esimese künka taha ja sealt edasi läksime jala. 
Piletiputkas olev tüüp vaid naeris meid nähes, kui oma kilekates läbi jalusime, aga mõnisada meetrit tervislikku elu oli enam kui väärt seda. 
Üks kohustuslik pilt ka, mis tõestab, et ikka käidud sai.
Iga natukese aja tagant kohtab mõnde tunnelit. Ilmselt kuna on suvine aeg, siis päris palju oli ka teetöid. Seetõttu päris tihti oli liiklus seisma pandud. Erinevalt Eestist või Venemaast, on teetöödel eraldi auto, mis kolonni veab. Niisiis igasugu nihverdamine teetöödest mööda on suht välistatud.
Kuna eelmine õhtu olime oma vitsad kätte saanud, kui märg sealses "metsas" aka võsas võib olla, siis mahajäetud majast korjatud kuiva puiduga saime seekord lõkke päris kergesti üles. Kuna seal oli keegi ka kraave võsast puhastanud, siis oli kergelt lõkkematerjal olemas. Kolmandaks, meil vedas, et leidsime täpselt sellise koha, kus kohalikud olid okei tuleaseme juba ette valmistanud. Vaheduseks märjale oli mõnus lõkke ääres soojendada ja oma asju kuivatada. Kell on umbes täpselt 01:30 öösel.
Sellised näevad Põhja-Norra suured puud välja. Meie mõistes vaid võsa. Isegi kui mõni okaspuu kusagil leidub, siis see on suhteliselt madal ning vähemalt meie teekonnal päris põhjas oli neid hõredalt.
Asjad kokku pakitud jätkus reis ilusate vaadete keskel. Mida rohkem allapoole sõita, seda mitmekesisemaks muutus ka loodus.
Olgugi, et kuulujutu järgi mägedes pidi puhast allikavett saama, siis tegelikult tuli ikka kollast vett, mis meenutas pigem jõevett, kui puhast allikavett. Algne plaan, et see reis poest vett ostma ei pea ja naudime puhast loodusest allikavett, ei töötanud ja saime osta 0.5 eur-1.5 eur 1.5l kaupa poest vett.
Kuna tegemist oli siiski tõsise säästutripiga, siis klassikaline lõuna Salvesti purgitoidu ja priimusega.
Kuna kohapeal oli Circle K tanklates kampaania, et 10 NOK=~1 EUR pisike hotdog, siis selleks, et mitte aega raisata kokkamise peale, sai selliseid asju söödud. Arvestades, et tegemist oli tanklaga ja Norraga, siis ülisoodne hind. Põhja pool enamasti oli see otsas, aga mida lõuna poole liikusime, seda paremini varustatud ka tanklad olid. 




Nagu ikka, ööbimiskoha otsimine jäi hilja peale. Õnneks meil vedas ja keset metsarada jõudsime kuhugi põdrafarmi, Airsofti väljaku ja ehitusplatsi keskele täpselt. Kuna see oli ka kenasti tuulevarjus, siis meie laagrikohaks see saigi.
Kui Eesti põdrad on päris suured, siis põhjapõdrad on tegelikult hulga pisemat kasvu võrreldes siinsete põtradega.
Kuna meil oli eelmisest korrast endiselt kuiva tulealustusmaterjali ja platsil leidus isegi prahti, mida põletada, siis sai taas üks soojendav lõke tehtud. Ühtlasi oli see meie esimene enamvähem kuiv päev Norras.
Nagu näha, siis tegemist on kohaliku kuurortiga.


Hommikuvalguses aga nägi koht välja nagu ilus Norra oma mägedega. Lisaks üritas üks põder mu telgi paelu ära süüa, aga need vist väga ei maitsenud ja tõmbas vaid telgi paelad lahti.





Kuna me üritasime siiski ranniku lähedale hoida, siis vahepeal pidi ka mõne praamisõidu tegema. Üks praamisõit oli suurusjärgus 7 EUR ning erinevatel praamidel see hind varieerus natuke. Umbes alates sellest reisi osast oli mootorrattaid hulga vähem teedel näha, kui seda oli Nordkapis. 
Kuigi söögi kaasa vedamine on tüütu, siis samas tegelikult on see päris mugav, kuna einestada saab igal suvalisel ajal ja enamasti leiab Norras ka selliseid vabas õhus olemise kohti ka, kus hea sööki soojendada ja süüa. Sama kehtib ka igasugu soojade jookide kohta. Kui muidu lähed tanklasse ja ootad järjekorras kalli joogi eest maksmist, siis pausi ajal termosesse pandud soe jook on valmis tarbimiseks igal ajal.
Klassikaline Norra taevas. Sünge, aga ilus. 
Esimese polaarjoone ületasime Venemaal. Teise võtsime siis Norras. Erinevalt Venemaast norrakatel on igas väiksemaski kohas olemas suveniiripoed jne, mis tegelikult on äge. Sai endalegi sealt üks külmkapimagnet ligi võetud. Pildil siis reisikaaslane Andres.
Kuna Norra on nii kivine, siis erinevalt meie teetöödest on seal aluspind hulga erinev.
Selleks, et teed teha (ma loodan, et ma nüüd ei eksi), lastakse lõhkeainega kivid puruks ja pudi korjatakse ära.
Ja nii sünnivadki kaljude sisse teed seal.
Vahepeal oli küll tunne nagu siilike udus. Küll oli vahepeal aga soojemaks läinud ja temperatuur oli 12c kandis. Võrreldes varasemaga, oli ikka hulga soojem.

 Kuna selja taga oli äärmiselt vihmane päev ja kuna ma olin tegelikult juba reisi alguses haigeks jäänud, siis parema tervise huvidest sai tehtud investeering tervisesse ja selleks ööks võetud soe öömaja, kus lisaks sai asju kuivatada. Ilmselt see oli kogu reisi kõige vihmasem öö ka, nii et igati väärt leid. Öö absoluutselt kõige odavamas saadavas kohas booking.com kaudu maksis 53 eur, mis sisaldas ka hommikusööki. Tegemist oli ühiselamuga, mis rentis tube välja. Airbnb kaudu reaalsuses iga mõistlikuma hinnaga öömaja, mis tegelikult võtab ka inimesi vastu, on alates paarist nädalast kuni kuude kaupa ette ära broneeritud.









Reis aga jätkus ning varsti olime juba Atlantic Roadi juurde jõudnud. Kuigi tegemist oli ägeda kohaga, siis reaalselt läbi sõites erilist vau effekti ei tekkinud peale ülejäänud Norrat. Ütleks, et Põhja-Norras oli hulga rohkem vau kohti. Võibolla on ka asi selles, et läbi sõites ei teki sellist ülevaadet nagu internetis kõrgelt taevast tehtud piltidel.

Kuna aga ajaga oli kitsas, siis sõitsime edasi ning varsti olime juba Trolliteel
Tee, mis mäkke üles läks, ilmselt kommentaare pole vaja.
Ja see vaade, mis sealt oli, oli veel vägevam. Olgugi, et tegemist on kitsa mägiteega, siis terve mägi oli täis matkasuvilaid, mis oma laiuse tõttu vahepeal liikluse peaaegu seisma panid.
Mäe tipus oli nagu ikka suveniiripood, kus sai kohaga seonduvaid meeneid osta. Lisaks oli seal ka uhke vaateplatvorm.
Kuna me olime suhteliselt kõrgel, siis mäe tipus sai isegi lumes sumbata.
Ning ilmselt esimene kord elus, kui augustis olen lumememme teinud.
Vahepeal tuli tee peale ka päris uhkeid fjorde.
Lisaks lumele nägi ka jääd, mis talvest polnud veel ära sulanud.
Kuna olime jõudnud juba reisiga lõunasse, siis ööd olid juba päris pimedad.
Erinevalt põhjast on lõunas telkimiskoha leidmine äärmiselt keeruline. Enne selle koha leidmist sõitsime päris palju teeotsi läbi, et leida kohta, mis poleks kellegi hoov. Lõpuks leidsime selle põllu serva, kuid tule tegemisest võisime see öö ainult unistada, sest igal pool olid majad siiski lähedal ja kellegi hoovist ei lähe otsima ka oksarämpsu põletamiseks.
Edasi viis meid tee aga ühte huvitavasse kohta.
Mõni suurem suusaspordihuviline ilmselt tunneb kohe selle koha ära.
Mõni vähem huviline, siis tegemist on Lillehammeri suusahüppemäega. Kes jalutada ei viitsi, siis 2 EUR-i eest saab suusahüppemäe tippu. Mootorrattaga saab aga pool mäge üles sõita ja kui väga otsida, siis viib ka päris tippu mingi tee. 
Aga siitmaalt muutus reis tavapäraselt kohe huvitavamaks. Juba varem oli Andres kurtnud, et ratas natuke ujub teel. Kuna sõitsime vihmas, siis ega ei osanud väga midagi arvata ning mõtlesime, et kulunud rehv on vihmaga libedavõitu. Hetkeseisuga ta veel ei teadnud, et rattalaager on suremas.
Küll aga järgmise peatuse ajal selgus, et rattalaager oli kokku jooksnud ja võll käib veel vaid kahe laagri peal ning ühel laagril sisemine saale oli minema tõmmanud laagrist. (mootorrattal taga kolm laagrit)
Kuna juhtumisi oli tegemist laupäevase päevaga, igas võimalikus lähedal olevas poes sai käidud laagrit otsimas, siis selleks, et asi võimalikult kaua kestaks, sai võimalikult palju määret täis pandud. 
Ootusärevalt valmis oma elu kõige piinarikkamaks sõiduks 437km kiirusel ~50kmh ja alla selle.
Kuna meie liikumistempo oli nüüd oluliselt erinev, siis sõitsin vahepeal ette ära ja tegin pilte. Tegelikult oleks ühe motoklubi kaudu saanud ratta Eestisse nädala paari pärast, aga läks ta ikka võiduka lõpu peale. Nagu ma talle kohapeal korduvalt ütlesin, et julge hundi rind on rasvane või haavleid täis. 
Kuna ma öösel pimedas vihmas sõitmisest väga vaimustuses polnud, siis kohaliku tankla muruplatsil, sai telkima mindud. Mis oli aga üllatav see ümberringi öösel sabimine. Liikumine oli midagi sarnast, mis Tartu kesklinna Circle K-s öösel on. Terve öö sõitsid autod seal edasi taga, lasti kõla järgi araabiakeelset muusikat ning araabiakeelset juttu. Mõni üksik naine ja enamus kõik mehed. Immigrante on seal ikka tõsiselt palju. Õhtul kohalikke väga näha polnudki. Esimesi kohalikke oli alles varahommikul näha, kes tulid oma murutraktoreid ja ATV-sid varahommikul tankima. Teine asi, et erinevates kohtades tööl tundusid olevat vaid põhjamaa välimusega inimesed, küll aga mitte kaugelt lõunast tulnud külalised.
Hommikul sadamas saime siis taas kokku. Nüüdseks polnud rattal enam laagreid järgi ja lisaks oli rumm ka hävinenud. Küll aga ratas jõudis sadama ja nüüd ootas veel vaid praamisõit Tallinna, kuhu tuli juba haagis rattale järgi.
Nagu näha, siis määrdega pole koonerdatud.
Kuna Saksapoe koodiga saab rataste tasuta üleveo, siis pidime maksma vaid kajuti eest 153 EUR ehk siis laevasõit kahe inimesega tuli 76,5 EUR näkku. Oleks kajut inimesi täis, siis saaks veelgi soodsamalt. Lühidalt - mootorrattaga saab väga mõistliku hinnaga Rootsist tagasi tulla. 

Tallinnas ootas haagis vastas ja siin lõppeski Twini reis. 
Kuna aga mul tuli veel Tartu tagasi sõita, aga reisil ununes teha matkavõistlusele kohane pilt (enne reisi olin sellest natuke isegi lugenud ja uuesti tuli see meelde alles viimane öö telgis), siis sai see ette võetud Tallinnas kohaliku motopoe ees. Võttes arvesse alguskohaks Kurisoo, siis reisi kaugemasse punkti on tagasihoidlik 88 km :)

Kokkuvõtteks siis. Reaalselt päevas tuli keskmine kilometraaž 650 km (ei hakka arvestama sisse kahte viimast päeva, kui sisuliselt ei sõitnudki ja 650 km/päevas põhineb kaheksa esimese päeva põhjal). Arvestades Norras liikluse aeglust (70kmh/h ja 80 km/h alad ning kämpervanid, keskmine liikumise kiirus jäi kohati alla isegi 60km/h), siis olime olnud liiga optimistlikud. Alguses oli meil liikumise kiirus suurem, kuid kui mind kohaliku politsei poolt kinni peeti ja 940 EUR trahvi asemel sain vaid hoiatuse kirja, siis sai ka tempot alla võetud parematel lõikudel. Ühtlasi teadmiseks, et kui ületad üle +36km/h kiirust, siis kohapeal korjatakse load käest ja pead leiutama hakkama, et kuidas rattaga edasi tegutseda, mistõttu ei soovita Norras kiirust ületada. Kahjuks/õnneks saime paar kohta ära jätta, mis vähendas reisi pikkust umbes 800km. See päästis ka sellest, et muidu oleks Twin ka Norras remonti päris kindlasti vajanud. Kui jätta välja juurde ostetud riided ning kodustele ostetud nänn, siis reisi kulu oli ~700 EUR. Sellest 1 öö sai ööbitud kõige odavamas öömajas 53 EUR ning ülejäänud oli suures enamuses kütus. 

PS! Tekst sisaldab suurel hulgal kirja ja stiilivigu :)

1 kommentaar: