pühapäev, 6. august 2017

Tartu-Arhangelsk

Eelnevad kaks reisi olid tegelikud soojendusreisid testimaks teooriat ja praktikat. Nüüd pidi aga tulema sõit, mille jaoks sai 10 kuud kogemusi ammutatud, varustust ostetud ning ratast ette valmistatud. Igasugu kuluosasid sai vahetatud ning õppimise mõttes käsitsi esimese ja tagumise rehvi ära vahetatud heeblitega. Nagu eelnevalt kirjutasin, siis sügisel 2016 läksin vene keele kursustele nullist õppima alustades tähtedest. Aprillis 2017. sain kätte Vene viisa ja vaikselt iga kuu sai vähemalt korra tutvutud slaavi eluga.

Algne reisi plaan pidi olema Tartu-Arhangelsk-Murmansk-Nordkapp-Tartu, kuid praktikas läks teisiti. Mis täpsemalt juhtus, sellest räägib juba hiljemalt koos piltidega. Reis pidi mööduma eelkõige telkides ja nn tasuline öömaja vaid riiete pesemiseks jne.

Kuna proovireisil nr 2 selgus, et õlikulu on ikka üle mõistuse suur ja üks lõdvik andis saba, siis sai otsustatud, et tuleb rõngad ära vahetada. Jupid tellitud ja lahti võttes selgus tore üllatus, et eelmine omanik/omanikest oli üritanud säästa hammasratta arvelt ning vale tugevusega hammasrattaga keeranud veovõlli tuksi. Keevitusega oli kinni keevitatud ning mure jäetud järgmisele omanikule. Lahendus oli vahetada ära võll, mis oli aga mootorist üks viimasena kättesaadavaid juppe. Eks siis võtsimegi sõbraga mootori lahti ja lühidalt, mootor sai väga suure remondi.

Mootori remondiga sai alustatud mai lõpupoole, kuid erinevaid varuosasid oodates venis remont nii, et umbes nädal enne reisi sai hakata alles mootorit kokku laduma. Algselt pidime startima 14. juuli ühele motoüritusele ja sealt edasi pühapäeva õhtul Narva/Ivangorodi piiripunkti. Kuna ma olin suutnud ühele detailile viga teha ja keevitatud sai see laupäeva õhtuks, siis praktikas lõppes minu jaoks remontimine pühapäeva varahommikul 4:30 hommikul. Pühapäeva hommikul sai veel ülevaatusel ka ära käidud.
Edasi läks tee juba Smashi suunas ja ilmselt olin ma antud üritusele saabunud viimane külaline. Oleks võinud ju sõita ka otse piiripunkti, kuid varasemalt oli kokku lepitud, et sümboolne start on antud ürituselt, siis hakkasime ka sealt sõitma.

Mõni kuu varem sai uuritud, et kuidas kohapealne kliima on seal põhja pool. Erinevate allikate väitel ühes kuus sajab umbes 22 päeva. Tundus paljulubav. Piiriületus võttis oodatust kauem aega ning taas hakkas jälle Twinil kütusepumba jamad pihta, mis sest et Eestis sõber vahetas pumba ära peale eelmist reisi ja sõitis hulga kilomeetreid maha testimiseks. Tehnilised probleemid raiskasid aega ja jäime pimeda peale. Õnneks oli paar nädalat varem GPS-i salvestatud ühe järve kordinaadid ja ei pidanud väga suurt vaeva nägema hea ööbimiskoha leidmisega. Kuna pimedas polnud tahtmist sõita, siis esimene öö sai veedetud Peterburi külje all aga telke üles pannes saime esimese saju juba kätte. Telgid pidasid aga vett ja magamiskotis oli hea soe olla.
Hommikul jätkus reis Peterburi suunas. Kuna Nordkapis olevat süsteem, et trenni tegijad saavad tasuta sinna minna, siis sõber ostis omale kohalikult turult 1500 rubla (23 EUR) eest klassikalised kolme triibuga Adidas dressid. Miks, sest me olime siiski Venemaal. Endale olin ma mõned nädalad varem juba varuks ära ostnud. Turistid peavad aga ~27 EUR Nordkapis külastuse eest maksma. Uhtlasi, kuna suur õhuniiskus tappis mu tikud ära, siis ostsin endale oma elu esimese ZIPPO. Peale turul käiku jätkus sõit edasi ning ühes tanklas kohtasime prantsuse paarikest, kes olid veoauto ümber ehitanud ja plaanisid sellega reisida Mongooliasse. Terve kaubaruumi osa oli muudetud elamiseks sobivaks ning lisaks oli neil isegi koer kaasas.


Seekordne öömaja oli Sviritsas asulas Ladoga järve lähedal jõe ääres. Taaskord oli kindel plaan ööbida kusagil veekogu lähedal. Natuke aega otsisime head kohta, mis poleks võssa kasvanud ning leidsime kohalike kalameeste püügikoha lähedal viisaka koha. Üritasime hakata oma asju lahti pakkima, kui saime oma esimesed korralikud kogemused, kuidas on olla motomehena Venemaal. Ei saanud veel telkegi üles pannagi, kui kutsuti juba jõe äärde praznikule. Kiiresti ilmus kusagilt välja pudel viina ning autost pandi vene pop mängima. Eestist olin ma omale kaasa ostnud kalastamise asjad ning seltskonna mõttes oli igati äge pakkumine. Meil mõlemal on küll suht kehva vene keele oskus, kuid imekombel kesise sõnavara, google translate/google images ning kätega seletades sai päris pikad jutud maha räägitud ning kohalike kalameeste jutte kuuldud, kui suured kalad ikka seal elavad ning mida nad välja on püüdnud. Kohapeal tehti ka selgeks, et kuidas nemad kala püüavad ja minu varustus ei kõlbavat kuhugi. Õpetati, kuidas kohalikud kala püüavad. Siiski minu saagiks jäi antud ööl 0 kala. Kui pimedaks läks, asusid nad kodu poole teele. Ise nad olid seal tegelikult seal kassile kala püüdmas, kuid lõpuks jätsid need hoopis meile. Alguses oli küll hämming, et mida nüüd keset öö tegema peaks nende kaladega, kuid kuna nn check-listis oli Venemaalt ise üks kala välja püüda ja ära grillida, siis teiste meeste püütud kalad olid close enough arvestades mu enda null tulemust.
Kuna päris esimest korda toorest kala ei näe, siis sai käepäraste vahenditega kalad grillimiseks ette valmistatud ning kodust kaasa võetud maitseained olid ka kõvasti abiks parema maitse nimel.
Ühtlasi tagantjärele pilte vaadates vene ossikükk on tegelikult sealmail päris praktiline asend, sest a)midagi on märg või porine b)midagi on ära lagastatud c)midagi on ära lagunenud.
Teine öö aga saime taas väikest sadu, kui kalad grilli peale saime. Püha üritust see ei seganud ja kalade assortiist saime head ahvenat ning mingit jubedat muda maitsega kala.

Hommikuks oli aga kena päikeseline ja tuuline ilm ning asjad sai kenasti ära kuivatatud.  Siiamaani oli meil niipalju vedanud, et päeval sõites saime kena ilma, aga õnneks vihm algas alles peale telkide püstitamist. 
Edasi läks tee Karjala suunas. Sildid on suurelt üleval, et Republic of Karelia. Umbes sama tunne nagu Eestist Lätti sõita. Teed olid seal aga ilusad ning siiamaani tegelikult polnud näinud Venemaa teid, mida ainult Venemaal videost leida võib.
Kuna aega oli palju, siis oli plaanis tutvuda ka natuke kohalike vaatamisväärtustega. Välja sai valitud kohalik vaatamisväärsus, kus olevat elanud iidsed Karjalased. Kõik plaan oli kena, kuid osade vaatamisväärtususte juurde on Venemaal tee ikka ränk.
See siis on kohalik heas korras sild. :) Autoga seda ei ületa, kuid täiesti kõlbulik veel kaherattalistele ja ATV-dele. Vaadates eespool olevaid kraave, siis ilmselt on sealt traktoritega ka üle käidud. Kuna minna oli ~13km sihtkohani, siis jalutada ikka ei soovinud.
Küll oli aga mingi pisem torm sealt üle käinud ja puid langetanud. Kuna maa oli suhteliselt pehme, siis läks isegi kaasa pakitud kirvest vaja, et mingist puust üle saada. Niisiis Ants hoidis ratas püsti, kui Ranel maha langenud puud läbi tagus. Edasi oli samamoodi hulga pehmet pinnast, kui meie oma raskete parketimaastureid üritasime sihtpunkti jõuda. Etteruttavalt, loobusime poole peal, sest iga järgmine lomp oli suurem kui järgmine ja mingit isu polnud rattaid veel keset Venemaad kuhugi ära uputada. Tee läks takistus takistuse haaval tokiga läbi katsudes ja ilmselt jalutades oleks saanud kiiremini. Nagunii oleks muidu pidanud veel tagasi ka sõitma. Lisaks sõbra ratas oli ohtralt kola täis ja niisamagi juba raskem, mis tegi tal veel mudas edasi liikumise eriti raskeks. The big bad boss, mille juures otsa ringi pöörasime ja läksime telkima ära. 
Kuna eelmine kord Vene reisil suutsime ühe ratta ära uputada, siis otsustasime, et oleme seekord targemad ja tegeleks millegi asjalikumaga, kui ratta välja kaevamisega. Sopateelt tagasi saades olid meil sellised puhtad rattad. Vandusime üksteise, et enam me sopa sees Venemaal müttamas ei käi. Yeah, right ...
Edasi liikusime laagrisse ära, kus sai ka esimene õlivahetus ~1100 km peal ära tehtud, nii et mootori sissesõit võiks olla nagu tehtud. Olgugi, et õli oli põletanud, oli seis hulga etem, kui varem. Kuna kõik oli nii märg, siis vanaõlist saime bensiiniga kokku segada äärmiselt efektiivse süütevedeliku, mis pani põlema ka kõige märjema materjali. 

Õhtul sai taas lõket tehtud ning nagu Venemaal juba kombeks oli, siis lõpuks ka vihma. Üldiselt jälle üks mõnus õhtu lõkke ääres ja ootusärevus juba sees, et sihtpunktidesse jõuda.

Järgmine päev tegime väga varajase stardi, kuna iga päev rahulikult võtmine oli tulemuseks, et hakkab ohustama juba sihtkohtadesse jõudmise aega. Nii et 7:30 üles, asjad kokku ja minek. Kui Eestis ja mujal Euroopas oled harjunud, et tanklaid leidub iga nuka taga põhimõtteliselt, siis Venemaal need asjad nii pole. Kohati sai sõita natuke üle paarisaja kilomeetri kuni esimest tanklat nägi. Ja see esimene tankla oli veel selline, kus kõrgeima oktaanarvuga bensiin oli 92. :) Hiljem kui linna teise serva jõudsime, siis nägime ka siiski tanklat, kus sai ka 95-t osta.
Sõit jätkus mööda auklikku asfalti kuni jõudsime Arhangelski oblasti piirile.
Üks asi, mis Venemaa juures kohutavalt häirib, kõikjal vedeleb prügi. Antud prügihunnik on siis oblasti piiri peal. Tegelikult oli terve see ümbrus ära lagastatud. Puhkekohtades leiab aga veel kõvasti suuremaid hunnikuid.  Ükskõik, kuhu vaatad, kõikjal on ära lagastatud. Kuna riik on nii suur ja ruumi nii palju, siis väga paljudel on lihtsalt suva. Kaasa arvatud riiklik süsteem ei toeta ka väga prügikastide näol, et seda prügi kuhugi ära panna oleks, sest pea iga nähtud prügikast on ääreni täis ja veel üle ka. Erinevalt suuremate Moskva ja Peterburi ümbrusest, ei kohta ka enam silte, et prügi käib prügikasti. Tee aga sihtkohani viis juba midagi sellist, mida näeb Ainult Venemaal seriaalist. Kui Eestis oleme harjunud suht siledate hööveldatud teedega, siis sealkandis on vist ainsad hööveldajad tangid vms roomikud. Kruusateed, mille peal Eestis sõidab 90 jne, siis siin sõidab 30-50 km/h ja sedagi suure slaalomina. Mida teevad siin jäigema vedrustusega masinate omanikud, ma tõesti ei tea. Samas kuulates seda metallikolinat, siis ilmselt on loobutud sildade remondist ja parandatakse vaid niipalju, et masin teele tagasi saaks. Teine asi, millest aru ei saa, siis see on järgmine oblasti silt, mis on kuuliauke täis. Miks see vajalik on, aru ei saa. Oblasti sildi peale oli ka tabavalt kirjutatud "Где дорога, суки" ehk kus tee on. Edasised teelõigud ei meenutanud küll põhiteed kahe oblasti vahel. Küll aga vaikselt sõitsime ja 300 km enne Arhangelskit tuli juba päris viisakas asfalt ja mööda seda oli vahelduseks täiesti tore sõita.
Kohale jõudsime, kui juba pimedaks läks. Peatasime korra kinni, et uurida kuhu minna, kui mingi vanem tädike üritas elu eest juhatada mingisse ööbimiskohta. Lausa nii pealetükkivalt, et see hakkas lausa kahtlasena tunduma. Õnneks pidas mingi kohalik motomees, kes seletas meie vene keelt vene tädikesele meie enda jutu uuesti ümber, et meiega on kõik korras. Sõitsime eemale ära ja saime rahus bookingust öömaja välja valida. Venemaal on välisturistidel kohustus registreerida oma asukoht seitsme tööpäeva jooksul. Mõtlesime, et laseks selle siis korraga juba ära teha. Välja valitud hotell seda ei võimaldanud ja suht loobusime, et lähme telki ära siis, kuni tabas meid korralik padukas. Jäime siis öömajale, ise läbi ligunenud ja eelnevast teest suht porised. Tagantjärele hea otsus, kuna kohapeal oli pesumasin ja sai asjad kenasti puhtaks pesta ja katelokiga pesuvee tegemine pole siiski võrreldav sooja duši all pesemisega.
Linn ise oli ka aga nagu Eurotripi filmist Bratislava. Erinevus aga see, kui tänapäeval Bratislavas jõgi lahutab vanat ja uut linnaosa, siis Arhangelskis kõik on vana. Lisaks linn ise on pikk nagu soolikas. Kõikjal on nõukogude ajaga seonduvaid kujukesi ja ehitisi täis. Lisaks see autopark, Euroopas naljalt vist ei näeks, et V8 saatel bussid sõidavad ringi. Isegi üks Ikarusi buss liikus ringi nagu Tartus umbes 20a tagasi olid. Linn on ikka oluliselt teistsugune kui Moskva või Peterburg. Turisti jaoks siiski ilmselt suhteliselt igav, kuna vaatamisväärsuste poolest just rikas pole. Küll aga huvitav on keset linna näha erinevaid tanke. Üldse tegelikult kohtab Venemaal päris palju tanke ja lennukeid millegi mälestamiseks. Aukohal oli brittidelt kättesaadud tank klaaside taga keset linna esimesest maailmasõjast.
Linnas oli üllatavalt suur rand. Rannas oli aga nn igavene tuli ja nõuka aja kangelaste mäletamiseks taas monumente. Kuuldes, milline ilm seal ikka on, ei tea kas keegi reaalselt seda randa kasutab ka või lihtsalt ilus taust. Kohalikud olid väga jutukad. Vahel hakkas juba natukenegi tüütuks minema, kui rahulikult omavahel rääkida ei saanud ja tuldi juttu tegema. Enamasti aga väga sõbralikud  toredad inimesed siiski. Tavaline küsimus oli, et kust tuleme, kuhu läheme ja kas oleme soomlased. Ega kaua tänaval ei saanudki olla, kui mingi vanem mees rääkis pikad jutud maha ja meid huvitas, kuidas me rakette vaatama ning kas mingi trikiga saab rongi peale rattaid panna. Nimelt lootsime natuke mugavamalt järgmisse sihtpunkti saada. Kahjuks antud linnast rattaid peale ei võeta, kuid 23 EUR eest oleksid olnud nõus meid Arhangelskist Murmanski viima.

Linnas päris mitmes kohas kaljavaadid. Tegemist on päris eheda kaljaga ja maitses oi kui hästi. 0.5l oli 26 rubla ehk umbes 0,4 EUR.

Kuna tegelikult Arhangelsk oli vaid üks sihtkohtadest, siis hakkasime otsima kohta, kus saaks Valge mere ääres ööbida. Venemaa eripära arvestades see polnudki nii kerge, kuna järjest komistasime teeotsadele, kuhu edasi minna ei tohtinud. Lõpuks jõudsime välja Severodvinski, kus ühes kohas lausa nii kaugele, et laiguline seisis tõkkepuu. Nii me otsisime edasi, kui leidsime reaalselt koha, kust sai juba merele ka ligi. Ei jõudnud ratastelt maha tullagi, kui järjest tuldi rääkima. Kahjuks palju juttu läks keelebarjääris kaduma, kuid viimased kaks tüüpi, kes rääkima tulid, arvasid et me tulime kohaliku motoklubi 20 a sünnipäevale. Me ei saanud antud hetkel pihtagi, et millest ta räägib, kuid pika seletamise peale, et meil pole Vkontakti(venelaste facebooki), näitasid oma telefonist pilti. Üritus pidi toimuma tegelikult järgmine päev, kuid meile tundus ideaalne koht, kuhu minna ööbima. Eriti, kuna plakatil olid olemas reaalsed kordinaadid ja ei pidanud lähtuma suusõnalisest asukoha seletusest. Kordinaadid gps-i peale ja teele. 

Kui käisime Devil Noses, siis lubasime üksteisele, et rohkem sopaseiklusi ei tee. Täpselt nii kaua me seda lubatust hoida suutsimegi.


Kordinaatide järgi olime peaaegu kohal. Küll aga ei eksisteerinud GPS-i arvates olevat teed. Kohta polnudki nagu olla, aga Twin vajus läbi ja kinni ta oligi.  Edasi sai juba nii tehtud, et läksin oma kergema rattaga maad avastama. Kaasa arvatud eelneva pildi taha, kus tee lõppes sõna otseses mõttes sooga. Kuna olime juba päris kaua ringi tiirutanud ja oli juba pime ka, siis mõtlesime, et üritame esimeses kohas rannas siiski telgid üles panna ja loeme ürituse lõppenuks. Vähemalt olime merele lähedal saanud nii, et polnud üheski keelavast kohast läbi sõitnud. Randa jõudes tekkis aga mul uitmõte, et sõidaks mööda randa edasi täpselt siiski kordinaatideni. Korjasin kohvrid maha, et liivas oleks võimalikult lihtne liikuda, natuke aega sain sõita ja nagu oaas keset kõrbe. Kaua otsitud motokokkutuleku toimumispaik. Kohapeal venelased olid alguses hämmingus, et üldse üks ratas sinna nii kohale tuli. Ise olid nad üldse maasturitega ja mingi imelise Samaraga, mis imekombel liivas kinni ei jäänud. Teine hämming tabas neid siis, kui said teada, et ma pole kohalik, vaid üldse nende jaoks kaugelt Eestist tulnud. Kolmas hämming oli siis, et ma pole üksi, vaid sõber on ka siinsamas lähedal. 

Edasi võibolla mulle tundus, aga tundus, et ettevalmistused homseks muutusid suureks praznikuks. Läksin Andresele suurt uudist teatama, kui juba motokokkutuleku korraldajad tulid järgi ja tulid appi, et me kuidagi sinna kinni ei jääks. Nagu ikka, ei olnud saanud veel telkegi üles panna, kui juba lauda kutsuti. Üldse oli märgata seda, et kui jõudsid umbes 200km eemale Peterburist, siis inimesed muutusid hulga rohkem sõbralikuks ja ei häirinud neid ka kehv vene keeles oskus. Üldiselt pandi meid lauda vene armee sööki sööma ja oli öö otsa praznik. Öö otsa sai räägitud erinevatel maailma teemadel alustades, et eestlased pole ameeriklased ega fašistid kui ka sellega, et mis meeldib Euroopas ja mis Venemaal. Naljatamisi kutsuti meid kaheks NATO spiooniks. 
Venelastel pidi toit suust suht välja lendama, kui kuulsid, mis maksab Euroopas kütus. Neil maksab seal kohapeal liiter eurodes 0,5-0,6 EUR olenevalt kütusest. Väga sõbralikud inimesed ja polnud juttugi, et keegi seal välismaalasi välja arvatud ameeriklasi ei salliks. Varahommikul tehti lõket ja kõlasid vene laulud. Nende vene lauludega oli veel nii, et igasugu Patune Pool, Meie Mees jne on head tööd tõlkelugudega teinud. Viisi järgi tundsid nad peaaegu kõik lood ära. Lemmik oli neil siiski Meie Mehe Vene kroonu :) Tegelikult see, et nende jaoks olime estonskii/baltika, oli tegelikult suur pluss. Üritasid meile ka vene roppusi õpetada, aga said vaid imestada, et kuidas me nii palju neid teame :)
Check listis oli Valges mere kui ka Põhja jäämeres ujumine. Kui kohalikud tegid ettepanekuga vist nalja või tõsiselt ja kohe sellega nõus olime, sai ka ujumas ära käidud. Küll aga pakkus neile imestust mu pokerface, kui kaks korda ujumas käisin ja samas kohalikud lõdisedes üksteisest kinni hoidsid. Ilmselt polnud arvestanud sellega, et lapsena oli mu ujumiskohas tänu allikatele vesi enamvähem sama soe. :) Kuna Vasja tahtis seal fotojäädvustust saada hullust eestlasest, siis tegi sõber korraga ka minust juba pildi ära.
Kuna tegelikult olime saabunud varem sinna kohale, siis terve öö käis veenmine, et me ikka sinna kauemaks jääksime. Kahjuks ajakava seda ei lubanud. Terve öö üritati ümber veenda. Eks ilmselt oma osa ka sellest, et öö jooksul oli nende viieliitrine samaka pudel otsa saanud. Äge oli aga see, et kuna venekeelne keskkond oli nii suur, siis taas vene keeles, mõnede inglise keeles sõnadega ja pilte joonistades sai maailma asjad taas ära räägitud. Tõsiselt kahju, et kauemaks jääda ei saanud, kuna väga tore seltskond oli. Pidime siiski edasi liikuma. Ööseks jõudsime mingi asula lähedale, mille nime enam välja ei tuleta. Kohalik külamees oli algselt jube kuri meie vastu, kuni tegime selgeks, et meie poliitikaga vms ei tegele. Kohalik noor oma tüdrukuga tahtis aga oma mootorrattaga suuremate rataste juures pilti teha. Antud külas tegin ka oma elu teise kukkumise mootorrattalt. Esimene oli kevade lõpul mingi megasuures lombis, see nüüd siis mööda porist külavaheteed, kui esiratas alt läks. Hoog oli äärmiselt pisike, aga kahjuks piisast sellest nii palju, et kohvi sees raami kinnitus puruks murda. Õhtusöögiks sõime mingeid pirukaid. Venelased oskavad ikka väga hästi neid õigeid rasvaseid lihapirukaid teha. 
Hommikul ajal hakkasime edasi liikuma edasi juba Murmanski suunas. Koormarihm õnneks tõmbas kohvri kenasti kinni. Järgmine päev mingi hetk tegime peatuse ühes kohvikus, et keha kinnitada. Millegipärast keegi sealt oli arvamusel, et me ei oska süüa osta ja kutsuti kohalik motomees (Ilja, ennast kutsub Billiks), kes rääkis inglise keelt. Hakkasime juba ära minema, kui ta kohale jõudis. Taibates, et meiega kõik ok ja kõhud täis, hakkas järjest jagama meile tee peale jäävate motoklubide kontakte, et me seal ikka läbi käiks. Jagas veel enda numbri ka, et kui midagi on vms, siis kindlasti helistage. 
Tee peal mõtlesime, et käime tankimas ära. Venemaal on olemas linnad, kuhu välismaalased ei tohi minna. Kuulnud olime, näinud mitte kunagi. Panime GPS-i peale linna, et tankima minna. Linn nimega Mirnõi, teadmata et see on just üks sellistest linnadest. Selleks et linna sisse saada, on vajalik kohalik Venemaal kehtiv pass. Ilma sellega edasi ei saa. Nägi välja täpselt nagu piiripunkt. 
Siiamaani oli tehnika poolest kõik suht ok olnud, kui jätta välja rikki läinud kütusepump sõbral.

Sõitsin rahulikult maanteel, kui käis mingi kõva kolks. Kõik see juhtus tund hiljem, kui Billiga tuttavaks saime. Alguses ei saanud arugi, mis kolks see nüüd oligi, kuid rattal oli vedu kadunud. Vaadates, et rattal puudub kett, oli suht selge, milles oli probleem. Kaks lähimat suuremat linna olid 350km kaugusel ja umbes 200 km kaugusel laupäeva õhtul. Tundus suht ideaalne.
Kuna me enne olime Billiga just tuttavaks saanud, siis helistasingi, et selline asi juhtus, et kas oskad mingit kontakti jagada ala puksiirteenused, et ratas keset laupäeva õhtut tee pealt minema ära saada ja ilma ähvardava vihmapilveta mõelda, et kuidas sellele nüüd läheneda. Telefonikõne oli aga teiselt poolt suht konkreetne, oodake tund aega. Umbes tund aega hiljem saabusid kohale kohalikud motomehed haagisega. 
Asusime siis ühe kohaliku motomehe suvila poole teele. Mina istusin rõõmsalt autos, sõber suure paduka ajal sõitis rattaga järgi. Uhtlasi, kes reisivad, investeerige korralikku vihmakombesse :) Meil oli odav k-rautta vihmakombe ja iga suurem sadu olid meil riided märjad või siis vähemalt püksid.
Kõike päris ei saanud aru, aga kusagil maakonna peale järjest helistati läbi, et kellel sellist ketti on nagu mul. Motopoed olevat lootusetu juhus olnud enne uut nädalat. Lisaks need olid päris kaugel meist. Taas see koht, et kõike päris aru ei saanud, aga lühidalt, et täna olete minu pool. Ei saanudki aru, aga kusagilt või kelleltki pidi saama varuosad ja tööriistad. Üritasin transportinud mehele raha pakkuda abi eest, aga kategooriliselt keeldus sellest. Tegelikult saabusid varuosad ja tööriistad aga kõik alles järgmise päeva lõpuks, aga sellest hiljem :)
Kui kohale jõudsime, siis kästi tunda end nagu kodus ja isegi pandi saun küdema, et saaksime pesemas ära käia. Jah, venelastel on ka saun, ainus erinevus, et neil pole lava nagu meil. Muus osas väga sarnane. See, mees kes meid võõrustas, Pjotr lubas ise varsti tagasi olla, et käib korra poes ära. Selles mõttes väga huvitav kokkusattumus, et mees on raketibaasis elektriinsener ehk sama asi, mida ma ise õpin ja koht kuhu me minna tahtsime. Nagu taas, raketibaas keelatud koht välismaalaste jaoks. Lühidalt sai enne ta poes käiku natuke räägitud. 
Kui ta tagasi jõudis, siis sai saunas ka ära käidud. Venemaal sauna saada, seda ausalt ei oodanud.

Peale sauna pakuti söögiks kaljaga suppi, mis tõsiselt maitses ülihästi. Üldse hakati kohe meid söötma ja tehti kõik, et me tunneks end nagu kodus. Klassikalised pelmeenid tulid ka ära ja koos mingi teistsuguse sibulaga, mida Eestis pole kohanud ning majoneesiga maitses see ka ülihästi.

Kui Pjotr poodi läks, siis arutasime, et täna tuleb vist pikk öö lauas. Nii ka tegelikult oli. Kuna sealkandis pole turist, eriti veel mototurist väga sage nähtus, nende sõnul isegi üliharv juhus, siis järjest helistas ta oma tuttavaid läbi, et mul on siin kaks eestlast mootorratastega. Nende seas liikus jutt, et varem mõned nädalat tagasi olevat kolmene seltskond sealkandis ringi sõitnud. Nad väitsid küll, et Transalpid, aga kuna keegi kohapeal olnutest polnud neid oma silmaga näinud, siis on kerge kahtlus, et olid siiski kolm teist marki ratast, kes ka samas piirkonnas olid olnud. Kõige selle kõrval ilmus ka lauale viin, ja siis järgmine jne. Lõpuks oli terve maja rahvast täis. Kaasa arvatud Ilja aka Bill jõudis ka otse kontsertilt otse sinna. Nagu ka MC Arhangelski ürituse juures, siis ööga sai kogu maailma jutud ära räägitud. Kusjuures sama maakonna motomehed teadsid suhteliselt hästi üksteist, kui piltide pealt tundsid ära MC Arhangelski tüübid. 

Vasakul olev mees, kes meile öömaja pakkus, organiseeris varuosa ja tööristad. Suur aitäh. Ilma temata oleks ilmselt üritanud mõne masina peale hääletada, et kuhugi suuremasse linna saada ja edasi mõelda, et mida nüüd teha.
Hommikul oli selline vaatepilt juba kogunenud ümber meie rataste. Teise päeva õhtuks oli tegelikult veel rohkem rattaid.  
Hommikuks selgus, et uut ketti siiski pole, aga meie jaoks keelatud Mirnõi linnast toodi ketilüli, millega sai keti ära lappida. Kusagilt pidi tulema ka relakas, mis pidi alates hommikust saati poole tunni pärast kohale jõudma. Kui õhtul üritasin minna viiliga tegutsema, kui relakat ei olnud tulnud, siis ei lastud ja pandi ootama ala sina oled külaline jne. Sama ka tegelikult keti lappimisega. Õhtuks jõudis siiski kaua oodatud relakas kohale ja töö hakkas pihta. Mul oli kaasas kaitseprillid/päikeseprillid, aga need põlati ära peale pisikest kasutust. Tööohutus vene moodi. 

Tahtsin kinni maksta selle kõik kulud jne. Raha põhimõtteliselt vastu ei võetud. Tõin siis kohvitäie viina ja andsin enda kontaktid, et kui satute siiakanti, siis mu aadress ja telefoninumber ja võtke kindlasti ühendust. Sealt suvilast lahkumine oli nagu omaette tseremoonia. Esiteks kui käisin neile viina toomas jäin megasuure paduka kätte. Prjorti naine kuivatas kõik riided ära. Seejärel, et me kindlasti tühja kõhuga teele ei asuks. Siis lõpuks soojendati veel toit üles, et me seda ka tee peale kaasa võtaks. Isegi meie poolt neile jäetud eesti konservid taheti kaasa pakkida. Õnneks selleks saadi asi, et see meilt neile ikka külakostiks. Kui minema hakkasime, siis kõik tulid ära saatma ja lehvitamine uksel jne. Kirjeldada raske, aga uskumatult soe elamus. 
Peale lahkumist saime pimedani sõita, kui Alp oli peale ühte käivitamist pime. Sõbral pingeregulaator ei lasknud enam ksenoone kasutada. Niisiis jälle üks remont Alpile. Õnneks oli mul vaid mass kadunud ja peale väikest pausi sai mu ratta taas liikuma. Lisaks Twini laadimine oli väga kahtlaseks muutunud ning otsustasime, et Murmanski asemel võtame suuna kodu poole ja järgmine aasta uuele katsele, kus oleme paremini varustatud Venemaa jaoks. Kuna ma ise olin ka lapitud ketiga, siis kaine mõistus ütles, et korra võis nii vedada, aga arvestades kui palju järjest kõigega vedanud on, siis igavesti see nii jätkuda ei saa. Öösel telki minnes minnes avastasin oma jope taskust kilekoti seest mingi kirja, kus sooviti head teed, nende kontaktid, kutsuti uuesti külla ning nende aadress linnas. Kui eelnevalt mainisin, et tõin tänutäheks vähemalt viinagi neile, siis olid sokutanud viina raha siiski tagasi mulle. Keeruline nendega.

Väike stiilinäide kohalikust magistraalist. Kuna taas oli korralikku vihma tulnud, siis teed olid taaskord mõnusad sopaaugud.

Ning masinatest, mis seal liikusid.

Venemaal tasub sõita igast lombist mööda, et niisama läbi sõites ei tea kunagi, kui põhjatu auk seal ees ootamas võib olla. 
Vahepeal üllatus tee ka mõne sellise kohaga, kus tee asemel oli porimülgas. Metsaveomasinad olid tee täiesti segi keeranud.

Kogu reisi jooksul sai kaks korda öömaja võetud. Mõlemas sattusime just siis sinna, kui olime korralike mudaväljade vahel pidanud sõitma. 
Viimase öö veetsime Peterburis. Tagasõit oli tegelikult suht nonstop ja eesmärk oli otse koju saada.  Peterburi lähedal hakkas taas klassikalist, mismõttes te vene keelt ei räägi ja küll vanasti oli ikka hea, kui piir lahti oli juttu tulema. Mootorrattaga reisijatele esimene koht, kus ma reisil reaalselt mootorratta õli müügil nägin, oli Shelli tankla. Absoluutselt igas tanklas sai seda vaadatud. Muidu Peterburg tundus aga hea ohutu koht, kus saab kasvõi autoga ratastele järgi tulla või siis bussiga koju. Kuna reis tuli oluliselt lühem ja seetõttu reisi eelarvet oli veel hulga järel, siis sai ka bookingust väga hea hinnaga hotell võetud ning linna peale mindud. Keset linna aga taas takistus. Õnneks siiamaani olnute kõrval kõige pisem neist. Peale silla ületamist oli juba nii kaua aega läinud, et otsustasime takso võtta ja viia kuhugi kohalikku baari, mis oleks veel avatud. Nüüd tuleb see koht, et ära usalda taksojuhte. Viidi meid kohalikku scam baari ja õnneks taipasime suht viimasel hetkel ära, et sealt jalga lasta. Kuna hommik oli varajane ja sihtkoht oli selge, siis läksime juba taksojuhtide juurde kauplemisega, et raha meil nii palju ja tahaks selle summaga hotelli saada. Sattusime ühe usbekistanist taksojuhi peale, kes lubas väga mõistliku hinna eest ära viia. Tee peal lasi ta meile isegi eesti muusikat.  Lõuna ajal aga liikusime Narva poole ära. Piiril ootas meid aga korralik järjekord. Kuna olime juba suht läbi omadega, siis läksin vene piiripunkti tädide juurde purssima, et äkki saaks järjekorrast ette tulla, et väljas jube palav ja kallak on mootorrattaga ka väga ebamugav. Ega nad minust vist väga aru ei saanud, aga järjekorrast ette saime siiski. Eestisse jõudes oli taas hea meel lõpuks kuulda kellegi teise suust eesti keelt. Mustvees sai väike peatus tehtud, et suitsukala koju kaasa osta. Sõbra ratas läks viimased meetrid garaaži lükates, nii et õnneks selle jamaga ei pidanud tee peal tegelema. Nii et sellega ikka ropult vedas.

Tööriistadest jms läks tee peal vaja hulga lehtvõtmeid, multimeetrit, multitool, kummivoolikut, kaablivitsasid, piduriõli (Eestis õhutades oli mu rattal pidurites õhk veel sees nagu tee peal välja tuli), mootoriõli, isoleerpaela, kirvest, labidat. Õnneks ei läinud vaja rehvide heebleid ja õhukummide paikamise komplekti. :)

Lühidalt, elamus missugune, vihma saime absoluutselt iga päev, sellest 2 päevast aega oli kuivad. Reis kestis kokku 10 päeva ja 3600km. Kogu see nali läks maksma 270 EUR. Kindlasti tahaks tagasi sinna piirkonda. Mitte küll klassikalise turistina, kuid näha taas neid inimesi, kellega seal sai kokku puudutud.

PS! Tekst sisaldab suurel hulgal kirja ja stiilivigu :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar